Voore tipust oli kaugele näha, pilk võis puhata männimetsadel. Kui vaja, võis lasta traavlid tõlla või saani ette rakendada ja olla mõne tunniga Tartus. Päikesepaistes ja lumevalguses. Bockidele kuulus linnamaja Tartu kesklinnas. Kord keisrinnaga vesteldes avaldatud mõttest avada Liivimaal ülikool, et hoida noori helgeid päid kodus, võrsus Tartu ülikool; nagu täna teame, hakati seda kavandama varsti pärast Tartu 1775. aasta suurt tulekahju. Õpetlaste vabariik esitas impeeriumile väljakutse, idee leidis poolehoidu ja sädemest sündis leek. Vaimne revolutsioon oli saanud külge tiivad.
/---/
1802. aastal, kui ülikool Aleksander I korraldusel avati, andis ooberst Magnus Johann von Bock Saare mõisast alma mater’ile kasutada oma linnaelamu teise korruse (see maja on tänaseni tuntud Bocki või siis ka Marksu majana). Peagi võeti loengute pidamiseks ja kabinettide tarvis kasutusele ka esimese korruse ruumid, mille seintele maaliti illusionistlikud pannood: puud, voored, järvesilmad – kogu valgustusajastu sümboliks tõusnud loodus. Tartus elati renessansiajastu vaimus.
Asukoht teoses
lk 156–157
