Süstal ümber Eesti. Tartu! Rahulik, puudelehestikku...

Tartu! Rahulik, puudelehestikku uppunud ja uinuv bürgerite asupaik, sest „tudengid“ on juba läinud igaüks omale poole. Tartu, kus õitseb veel endiselt hubane kohvikukultuur, mis on mõlemale sugupoolele jaotatud nii: naistele – „Naisselts“ ja meestele jälle – „Werneri“ kohvipood. (Praegu on „kohvikukultuur“ muidugi hoopis „kaugemale“ arenenud.) Ja aega, seda ülearust aega on suvel Tartus kõigil küllalt ja peamure seisabki selles, kuidas seda surnuks lüüa.
/---/
Möödume Kvistentalist ja Otiumist, sellest „Veejumala“ asupaigast, kus endisel ajal päevade viisi pummeldasid „hantvärgid ja studendid“. Nüüd muidugi elu kaliiber on hoopis teine ja ainult harva näeb „Veejumal“ oma endiseid päevi. Möödume Jänese sillast – viimasest punktist, milleni tavaliselt küünivad Tartu lõbustajate väljasõidud, möödume Muuga külast, kus lahkub mind saatja neid, kuna voolus on juba muutunud nii käredaks, et neid vaevu edasi jõuab.
Teosest