Omajagu vaheldust õppetööle tõi nii üliõpilastele kui ka õppejõududele kohvikus käimine ja seal üksteise kohtamine. Kohvikukultuur oli sel ajal Tartu noorsoolinnas juba küllaldaselt arenenud. Vanemaist kohvikuist töötas edasi ja laiendaski oma tegevust üldiselt tuntud kohvik „Werner“, mis nii paljudele mitmest rahvusest vanematele haritlastele oli olnud heaks kohtamiskohaks. Nüüd oli see peaaegu eestlaste kohvikuks muutumas.
Juurde tulid, kui ainult suuremaid nimetada, kohvik „Linda“ raekoja vastas ülikoolipoolsel küljel ja kohvik „Central“ raekoja taga, siis kohvik „Ateena“ Gustav Adolfi ja Ülikooli tänava nurgal ja viimaks kohvik „KoKoKo“ (Kolme Koopa Kohvik) Gustav Adolfi ja Rüütli tänava nurgamaja keldris. Kõigis neis võis nii üliõpilasi kui ka õppejõude leida, kuid muidugi ka igasugu muud rahvast Tartu suurearvulisest haritlasperest.
„Ateenas“ mängis teataval kellaajal ka muusika, niisamuti ka teistes kohvikutes. Ülikooli õppejõude võis eriti pärastlõunatundidel kohvikuis kohata, kuna nad siis harilikust tööst enamasti vabad olid ja teatavat vaheldust otsisid. Armastasin vahetevahel „KoKoKos“ käia, sest seal oli palju eesti lehti ja mitmeid välismaa žurnaale, eriti ka suur ja luksuslik iga nädal ilmuv prantsuskeelne „Illustration“, mis tõi teateid ja häid mitmevärvilisi pilte kogu maailmast.
Seal võis ka paljusid ülikooli õppejõude peaaegu igast teaduskonnast kohata, kes päevaküsimuste üle üksteisega vaidlesid ja oma ülikooliasju diskuteerisid.
Asukoht teoses
