Minu imeline elu. 1. Raadi (Ratshofi) mõisaga...

Raadi (Ratshofi) mõisaga tutvumine avardas suuresti nooruki silmaringi. Valeva neorenessanslikus stiilis lossi esiselt balustraadilt laskus trepistik tiigi kaldale, mille veepinnal helendas suurejoonelise ehitise peegelpilt. Ümara kupli ja kahe sümmeetrilise tiivaga hoone sarnanes tiigi äärde laskunud suure valge veelinnuga. Koos hästihooldatud pargiga moodustas Raadi mõisa härrastemaja rohket silmarõõmu pakkuva ansambli. Lossis nägi isa rikkalikku ja mitmekesist maalide, gravüüride ja skulptuuride kollektsiooni, millele polnud võrdset mitte ainult Baltimaades, vaid kogu tollase Euroopa erakogude hulgas, ning üle 30 000 köite sisaldanud raamatukogu.
/---/
1922. aastal ärkas loss uuele elule, sinna kolis Eesti Rahva Muuseum. Seda külastati rohkesti ning Raadi park kujunes üheks tartlaste armastatumaks ajaveetmiskohaks. Minagi käisin koolipõlves tihti Raadil, et lossi avarais saalides näha mulaaže, mis kujutasid stseene muistsete eestlaste elust, ning liigirikkas pargis jalutada ja pildistada. Juunipöörde järel Raadi mõis natsionaliseeriti, kunstikogu jäänused ja raamatud jagati mitme Tartu ja Tallinna muuseumi vahel laiali. Hävitustöö viis 1944. aastal lõpule Nõukogude armee rünnak loss põles maha. Kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni olid Raadi mõis ja selle lagastatud ümbrus Nõukogude lennuväe valduses, okastraadist tara taga valvanud relvastatud tunnimehed ei lasknud tsiviilelanikke ligilähedalegi, ning ega seda troostitut vaatepilti, mida varemed ja hooletusse jäetud, kiduv park pakkusid, näha tahetudki.
Teosest