Asi oli selles, et asfalti jätkus tollases Eestis ainult linnade peatänavatele ja ka seal asfalteeriti enamasti ainult autolaiune ribake keset munakivisillutist. Kõnniteed olid Tartu südalinnas betoonplaatidest või tellistest, äärelinnas ja parkides kõnniti punakast tellisepurust või lihtsalt liivast radadel. Linnarahva äratas varahommikul turule tõttavate talumeeste rautatud vankrirehvide vali põrin munakividel ning hobuste kabjaplagin. Kuni 1928. aastani oli Tartus suurim mootorsõidukitele lubatud sõidukiirus 18 kilomeetrit tunnis! Kes tõttas, istus voorimehe troskasse, sest sellega jõudis rutem kohale kui taksoautoga – hobuvankrite sõidukiirust ei piiratud.
Asukoht teoses
lk 14
