Päikesepaisteline Veeriku. Veeriku alevi majad...

Veeriku alevi majad ehitati kõik enam-vähem üheaegselt. Suurel määral seetõttu olid need arhitektuurilt ja eesmärkidelt sarnlevad. Tüüpiline oli kahekorruseline puitelamu, kus esimesel korrusel oli 2–3 tuba omaniku perekonna jaoks, teisel korrusel aga 2 või 4 ühetoalist üürikorterit. Töörügajad, kes seni olid oma kehvade korterite eest linnas või näiteks Supilinnas üüri maksnud, tahtsid nüüd ka ise üüri saada. Ja nii see ka läks, ehkki tariifid olid siin tunduvalt madalamad kui mujal linnas. Kahekordsete üürimajade kõrval oli omajagu ka ühekordseid individuaalelamuid, mille omanikud ei soovinud või ei suutnud ehitada suuremaid. Peaaegu kõik majad asusid vahetult tänava ääres, jättes enda taha siseõue koos kõrvalhoonetega. Nende taga paiknesid viljapuu- ja juurviljaaiad. Selline asustuse struktuur polnud iseenesest mingi uudis. Seda võis sageli kohata ka teistes Tartu äärelinna piirkondades.

Ent kirjeldatud tüüpiliste elamute kõrval võis Veeriku alevis kohata ka mõningaid teistsuguseid, erineva ehitusstiili ja paiknemisega hooneid. Veeriku mõisa südames asus kahekordne häärber, kus elas omaniku pere. Vähe eemal oli mõisa majandusõu rohkete kõrvalhoonetega. Mõisahoonete kompleksi varjas alevirahva pilkude eest suur park uhkete ja kõrgete kaskedega, kus olid kodu leidnud rohked varesepered. Kevadeti aga asendus tüütav kraaksumine ööbikute laulu ja kägude usina kukkumisega. Suvel leidsid Veeriku lapsed siit suupäraseid hapuoblikaid ja jänesekapsaid.