Pärast Teist maailmasõda lahvatas Tartus, nagu mujalgi Eestis, suur ehitusbuum. See tabas raskelt ka Veeriku alevit. Sisuliselt alles nüüd muutus Veeriku alev Tartu tõeliseks linnaosaks, ehkki formaalselt oli ta seda juba ammu. Hiiglaslik territoorium põllumaad alates Viljandi maanteest kuni Ilmatsalu maanteeni ja üle selle raudteeni välja ehitati täis individuaalelamuid, kauplusi, töökodasid, garaaže, tehaseid. Uuesti sai eluõiguse Veeriku oma kool. Rossutossu aia vallutasid viiekordsed paneelelamud. Ilmatsalu tänava vasakus servas, kus kord meie maja ja sepikoda olid ainukesed ehitised, kerkisid nüüd suured mitmekorruselised elamud ja teised hooned kuni linnapiirini välja. Tänava parema serva maa-alad kuni raudteeni haaras aga enda alla Lõuna-Eesti elektrivõrkude muljetavaldav hoonetekompleks koos alajaamade ja õhuliinide sigrimigriga. Suurel hulgal ilmus linna plaanile lille- ja teraviljanimelisi tänavaid.
Selline hoog ja mastaap rõõmustab muidugi mind kui Veeriku patriooti. Samal ajal aga tähistab see ka Vana-Veeriku loomulikku ja paratamatut hääbumist koos oma muruväljakuist tänavate ja rõõmsa paljasjalgse lastekarjaga...
Asukoht teoses
lk 81–82
