See ring, millesse mina kuulusin ja mida vahel „Tartu karvasteks” kutsuti, olid peamiselt ikkagi loomeinimesed.
/---/
Tartus olid peamisteks baasideks ülikooli vana kohvik ja kesklinna õllesaal, mille Kalle Eller ristis „Fossaks” ja mina „Eesti demokraatia viimaseks kantsiks”, Tallinnas Pegasus ja suvel nn Varblase kohvik.
/---/
Kõigepealt algas suvel Tartus pikajuukseliste pogromm, mida tegid spontaanselt linna pätid ilmselt miilitsa ehk ka KGB mahitusel. Imitaatorite imitaatoreid, noori poisikesi, kes meid järele aimasid, ka juuksed pikaks kasvatasid ja lillelised püksid jalga tõmbasid, rünnati päise päeva ajal, lõigati neil jõuga juuksed maha ning rebiti püksid puruks. Samal ajal algasid sõnavõtud ajakirjanduses, ikka noorte kõlbelise allakäigu vastu.
/---/
Meil tudengirahutusi ei olnud, kuid juuri hakkas ajama poliitiline teisitimõtlemine, mis oma vilju kandis põhiliselt järgmisel kümnendil.
/---/
Mõnuaineks oli ikka ja ainult alkohol. Narkokaubandust ju polnud ja kui mõni juhtuski kanepit proovima, siis oli see ainult juhus.
/---/
Õhtuks koliti mõnda eraapartementi, kus olid liberaalsemad lapsevanemad või polnud neid üldse, nagu Sass Mülleril Tartus Kroonuaia tänavas. /---/ Kohvikutes toimus infovahetus, uudisloomingu tutvustamine, uute inimestega tutvumine ja põhiliselt enese näitamine.
Asukoht teoses
lk 27–30
