Miilits valvas Leninit päeval ja ööl. 1951. või 1952. aastal...

1951. või 1952. aastal sattusin 15-aastase koolipoisina ühel pimedal õhtul Tartus EPA platsil istuva Lenini monumendi juurde. Dolomiidist Lenin oli hakanud mõranema, sest seda oli lõhkeainega „ehmatatud“.

Alustati uue skulptuuri, seisva Lenini loomist. Kuid ega mina seda siis teadnud.

Platsil märkasin suurt, umbes 4-meetrise läbimõõduga ümmargust auku, mille sügavus üle kahe meetri. Väljakaevatud pinnas oli ära veetud. Mingit piiret augu ümber ei olnud. Auk oli kaevatud istuva Lenini monumendi ette, umbes nii 10 meetri kaugusele. Kui ma seal siis seisin ja mõttes juurdlesin, milleks see auk, ligines mulle selja tagant miilitsatöötaja ja olingi arreteeritud. /---/

Alles hiljem sain teada, et kui dolomiidist Lenin oli mõraliseks „ehmatatud“, korraldas miilits kaupluse pimedas tuulekojas Lenini ja tema ümbruse ööpäevaringse salajase valve.
Samas hakkas kulutulena suust suhu levima jutt ühest talumehest. Talumees tulnud linna ja jäänud imestusega imetlema seisvat Leninit. Ilmselt liiga kaua, sest ligi astunud miilits ja huvitunud, et mida talumehel nii imestada on.

Talumehel põhjus kohe võtta: „Kui ma eelmisel aastal siin käisin, siis ta istus, tänavu on juba püsti tõusnud ja mõne sammu edasi astunud. Kui ma järgmisel aastal tulen, on ta ehk minema kõndinud.“