Eesti kirjandus karikatuuris. Kirjanik ja kohvik...

Kirjanik ja kohvik. Kokkusaamise-, mõttevahetuse- ja ajalehelugemispaigana on kohvikul meie oludes tähtis koht, seda eriti Tartu kehvemate haritlaste ringkonnis. Ka paljud kirjanikud, kel on võimatu korraldada kodus võõruspidusid ja tellida ajalehti suuremal arvul, veedavad päevas teatava osa puhkeajast kohvikus. Kohvikukultuur on muutunud aja jooksul naelaks, mida armastatakse ikka taguda, kui tahetakse paha läkitada kirjanikkude aadressil. Kohvik on laiemate masside jt. eemalolijate arusaamise järgi koht, kus ainult aetakse tühja juttu, viidetakse aega ja tekitatakse intriige. Muidugi vastab see mõnel määral ka tõele, kuid siiski ei võta see kohvikult ta tähtsust kokkusaamise- ja mõttevahetusepaigana.
Kohvik on mõnele nagu teiseks koduks, nagu näitab O.Krusteni karikatuur „Mure“ (1925). Kirjanik lausub, et Oskar Wilde pani oma geeniuse ellu ja talendi kirjandusse, tema paneb oma talendi kohvikusse, aga seda ei tea, mida kirjandusse panna. Meie poeetide peegasus seisab aina kohviku uksekäeraua külge seotuna (1923) ja jõuetu, sest toit, mis preili talle klaasi valab, ei anna jõudu taevaalustesse regioonidesse tõusmiseks. Kui aga kohvihinda 1930.a. tõstetakse, langeb esimeseks ohvriks peegasus. Pildil: politsei teeb protokolli koolnud peegasusele.
Kirjanik on karikatuuri tõlgitsusel kohvikule nii paratamatult andunud, et viib rahahädaga koguni Vanemuiselt laenatud kandle pandimajja, kui aga oleks võimalik luuletaja moodi edasi elada – kohvikus.
Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929.aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama. Tiituse sellesisulise karikatuuri kohaselt ainult vana armsa kohviga tõuseb jälle peegasus.
Kohvikukirjanik saab oma elamused ja kogemused kohvikust. Ta nõuab kord (1930), et kohviku seinu laiendataks, muidu jääb silmaring liiga kitsaks. Kui suure vihma tagajärjel vesi 1936.a. ujutas üle keldrikohviku, siis rõõmustas kirjanik, et ta võib nüüd kirjutada novelli ranna-äärsest elust. Ka autasu vastu kirjanik ei vaidle, kuid meelsamini võtaks ta talu asemel kohviku.
Kohvikus on kirjanik võõrdunud loodusest. Ta käsib preilil tõmmata aknale eesriided ette, muidu päike paistab aknast sisse, või ta järeldab kevade tulekut sellest, et kärbes on ta kohviklaasi lennanud.
Kirjanduse kriisi ajastul, kui ajakirjanduse teateil Tallinn pidi saama oksjonisaali (1937), otsustab kirjanik oma tööjõuetu ptruu ka oksjonile viia, et saada vähemalt kohvirahagi.
Kaasaegset kirjanikku kujutatakse 1926.a. seeriakarikatuuris „Kuidas meie kirjanikke kujutada“. Loomadele laulvana, päike lüüra küljes, teda kujutada ei või. Ei ka kandlega varustatult ingli kõrval seisvana. Ammugi ei või teda kujutada pateetilisel sõidul pilvedele, käes kannel, all vahutav hobune. Küll aga võib teda kujutada kohviklaasi juures istuvana.
Teosest