Toometondu. Öö oli selge...

Öö oli selge, tähed sirasid linna kohal, vanad majad puhkasid päevastest askeldustest. Vaid purskkaev töötas vaiksel sulinal ja Raekoja tornikell tiksus laisalt uneaega. Toometondu istus purskkaevu äärele ning torkas varbad vette. Raekoja plats oli talle nii igiammune tuttav! Auväärne raehoone paiknes siin juba aastast 1786. Linna raad ehk linnavalitsus tegutses palju varem, juba 13. sajandil. Paraku ei pidanud see maja, kus raehärrad vanal ajal tähtsaid otsuseid tegemas käisid, ajahambale vastu.
/---/
Raeplatsil tegutses Suurturg, siin peeti laatasid, anti etendusi ja tehti tsirkust, käidi apteegis ja trehvati tuttavaid. Toomemägi minetas aga tasapisi oma endise tähtsuse. Uhke toomkirik muutus varemeiks. Saabus aeg, mil linnarahvas kasutas Toomemäge lammaste karjamaana, sealt viidi oma aedadesse mulda ja sinna tassiti prahti. Võsastunud ja räpakas paik oli Toometondule vastumeelt.
/---/
Praegu ilutses südalinna tänavail kena kivisillutis, autoteid kattis asfalt. Keskaegses Tartus olid aga tänavatega lood üpris kehvad – inimesed ja loomad liikusid siin läbisegi, vihmase ilmaga trambiti teed poriseks, solk ja rämps loobiti ustest-akendest välja. Kuidas seal üldse liikuda sai ja milliseid jalatseid kanda tuli, seda Toometondu ei teadnud.
Asukoht teoses
lk 45–46