Võtsime siis Henningi platsi äärde mingisse võõrastemajja omaette toa. Mina läksin ülikooli peahoonesse, nemad kolasid linnas ringi, käisid kinos ja elasid vabade meeste elu. Mina olin seotud hommikust õhtuni. Kahjuks on tookordne õpetus mälust kadunud. Meenub vaid see, kuidas keegi kõnetoolist meile sõlmede tegemist õpetas ja kuidas köis keerdus nagu boamadu ümber kõnetooli.
Oma kummalise välimuse tõttu jäi eriti meelde Villem Ernits, kes pidas loengu karsketest eluviisidest. Tal oli kõrge kummikrae kaelas, aga lips ei olnud mitte lõua all, vaid kusagil õla peal. Sel ajal oli kombeks, et uurikett käis üle rinna ühest vestitaskust teise, see oli meil külas kah nii. Kui ei olnud uuri, siis pandi kas või sibul keti otsa, aga kett pidi olema. Ernitsal käis samuti hõbekett üle rinna. See aga oli tal kuidagi katki läinud ja kirjaklambriga kokku pandud.
Kui minu õppused kolmandal päeval lõppesid, oli meil kiire rongiga ära sõita. Rabasime võõrastemajast oma asjad ja kihutasime üle Kivisilla kõige otsemat teed Raekoja platsile.
Asukoht teoses
