Siirduksin hoopis 1980. aastate alguse Tartu Ülikooli, kus tollaste ajalootudengite ümber oli tekkinud liikumine Noor-Tartu. /---/
Osaliselt tugines Noor-Tartu Tallinnas tekkinud Kodulinna liikumisele, mis korraldas vabatahtlike tööpäevi vanalinna korrastamiseks ja pakkus noortele tegevust väljaspool komsomoliorganisatsiooni. Sellesama seadis endale eesmärgiks ka Noor-Tartu, jäädes algusest peale võimuorganitest eraldatuks. Tegeldi ajaloo uurimise ja teadvustamisega, anti välja oma ajalehte ja korraldati kultuuriõhtuid. Kasvasime kokku EÜE kuulsa Euromaisi rühmaga, mille liikmeskond Noor-Tartu omaga osaliselt kattus. Nagu teisteski Ida- ja Kesk-Euroopa riikides, tegime ka happeningʼe, mille käigus täideti Nõukogude võimu korraldusi piinliku täpsusega, viidi need absurdi ja muudeti naeruväärseks. Näiteks korraldasime Mare Oja (Sepik), Imbi Kannikese (Rebane) ja Eha Hergauki (Käremägi) eestvedamisel stalinlike laulude õhtu, mis suuri laineid lõi. /---/
Ühel kultuuriõhtul soovitas Hando Runnel Noor-Tartul lähtuda Jaan Tõnissoni vaimus omaalgatusest ja seda üritasime ka teha. Noor-Tartu tööpäevad ja kultuuriõhtud hakkasid ligi tõmbama järjest laiemat seltskonda. Lauri Vahtre kirjutas meie müürilehes artikli „Meie kalmistutele on tulnud elu”. Korraldasime kohtuprotsessi Johann Voldemar Jannseni üle, kes õigeks mõisteti, ning Carl Robert Jakobsoni üle, kes venemeelsuses süüdi jäi. /---/
Esimesel tööpäeval Raadi vana kalmistut võsast puhtaks raiudes lõi Lauri Vahtre oma kirve vastu mingit ümberkukkunud kivi, mille ta ka kohe välja puhastas. Otsekui sümboolselt osutus see Otto Wilhelm Masingu hauaplaadiks. /---/
Noor-Tartuga läks igatahes nii, nagu minema pidi. Lauri Vahtre visati kolm kuud enne ülikooli lõppu välja, mõni teine jäi ilma aspirantuurist, kolmas talus väiksemaid tagakiusamisi. Järgmisel sügisel tapeti kursusekaaslane Tauno Pukk Vene sõdurite poolt. Sellega sai minu noorus läbi.
Noor-Tartu oli lämmatatud, tema vaim aga ei murdunud.
Asukoht teoses
lk 15–17
