Kuldsed kuuekümnendad: Tartu tudengi mälupildis. Vastasseis võimudega sula...

Vastasseis võimudega sula järelmõju aegu ilmnes reljeefsemalt Vanemuise teatris, mis tollal oma kunstiliselt ja sotsiaalselt teravmeelsete lavastustega oli Nõukogude Liidus kuulsaks saanud, meenutades Taganka teatrit Moskvas. Vanemuise teatrit peeti isegi teiseks ülikooliks. Siit siis parteiorganite eriline tähelepanu. Selleks oli nende arvates ka põhjus olemas. Juba 60ndate keskel oli teatris lavale toodud Ain Kaalepi ja Mati Undi näidendid, mis oma uuenduslikuma lavakeele ja poliitiliste vihjete tõttu rahvale meeldisid.

Teravam konflikt võimudega tekkis siiski 1967. aastal, seoses probleemidega Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu“ lavastamisel. Ministeerium keelas lavastuse ära näidendi filosoofilise kaheldavuse pärast. Kaarel Ird, teatri peanäitejuht, palus sellise ähmase süüdistuse tõttu professionaalset arvamust filosoofidelt. Viimaste (Valt, Makarov, Stolovitš) hinnang näidendile oli positiivne. (Probleemi polnud, sest näidendis läheb ju proletaarlannast Tuhkatriinu mehele Printsist monarhistile, kuna viimane oma sotsiaalset päritolu ignoreerib.)
/---/
Inimesena, kes demokraatlikke veendumusi ja progressiivseid esteetilisi seisukohti kaitses, oli Ird tollal kunstiintelligentsi hulgas üks julgemaid. Ei tunnistanud ta ka eraviisilistes vestlustes õigeks seda, et Nõukogude tankid Praha kevade porri tallasid ning lootused inimväärsele sotsialismile lämmatasid.