Kuldsed kuuekümnendad: Tartu tudengi mälupildis. Vana Tiigi ühiselamu...

Vana Tiigi ühiselamu sai Tartus kahel esimesel õppeaastal uueks koduks. See asus üsna raudteejaama lähedal munakivise Tiigi tänava ääres ja kujutas endast hoonete kompleksi (nr 78/80), mille moodustasid suur kolmekorruseline (tiibehitisega hoovi suunas) kivihoone oma suletud raudvärava ja kangialusega, ning hoovipoolne kahekorruseline puitehitis. Need kaks hoonet mahutasid erinevatel aegadel tuhandeid tudengeid Eesti erinevaist paigust. Mina sattusin elama tänavapoolsesse suurde kivimürakasse, mis oma kõrgete, looklevate raamistikega akende, kolme fassaadil eenduva torniga, püstloodis piilarite ja katusealuste võlvidega andis tunnistust kuulumisest juugendisse, mis 19. sajandi lõpuaastail ka Eestisse oli jõudnud. Esindusliku maja tagumine külg oli seevastu lame ja kõle. Kas oli see arhitekst Karl Bersichti projektis nii ette nähtud või mitte, ei oska öelda. Hoone oli valminud 1895. aastal ja kuulus esialgu kaupmees Heinrich Oswald Wöhrmannile. Hiljem käis maja käest kätte, olles algul kasutuses üürimajana, Saksa okupatsiooni aastail aga transiitkasarmuna ja vahetult peale sõda Vene sõjaväe abiruumidena. 1947. aastal anti Tiigi tänava 78/80 amortiseerunud majad üle Tartu Ülikoolile ning koheselt alustati remondiga, mis aga mitmetel põhjustel venis, nii et tudengitel tuli sügisel asuda seal elama pooleldi remonditud tubadesse.
/---/
Vanas Tiigis sattusin ma üsna pea kuulsa Lambajala tiiva alla. Lambajalaks kutsuti intri koristajatädi, vanapoolset lesknaist, kes elas sealsamas, tänavapoolse hoone keldrikorrusel ja kelle ülesandeks oli ka üliõpilastel silm peal hoida. Hüüdnime sai ta oma naljaka sõimusõna „kuradi lambajalg“ järgi, mida ta sageli pruukis. Igatahes eriskummaline sõim, mida kuulutati valjul ja räigel häälel ning mis ajas rohkem naerma kui oma süütegu tõsiselt võtma.