Kui Tartu vana piiskopilossi toomkirik (ehitatud 1300. a paiku) 1624. aastal maha põles, hävines ka selle omanäoline XV sajandi algul rajatud kooriruum. Sellest kodakiriku-taolisest, kaheksatahuliste piilaritega (turpadega) toestatud võlvitud ruumist järgnevalt juttu tulebki. Osa neist piilaritest asetsesid paarikaupa, üks aga paiknes ruumi keskteljel. Sulev Vahtre arvates oli selline koorikujundus erandlik, sest tavaliselt asetses kesktelg sammaste vahekohal.
/---/
Nii toomkirik kui tema kooriruum seisid pärast põlengut ligi 200 aastat varemeis, mida tõendab hästi ka üks Karl von Ungern-Sternbergi maal 1803. aastast. Ülikooli taasavamise järel 1802. aastal Aleksander I poolt alustati ka Toomemäel kiriku juures töödega. Aastail 1804–1807 ehitati kooriruum ümber ja sinna paigutati ülikooli raamatukogu, mille tähendust eesti kultuuriloole on raske ülehinnata. Olgu märgitud, et täiendav ümberehitus tehti Eesti Vabariigi ajal 1927. aastal. Sellisena, uue kuue saanuna, tervitaski see varemetele rajatud vaimupühamu mind 1959. aasta sügisel, kui mõneti kõhkleval sammul kõrgest gooti stiilis raidportaaliga uksest sisse astusin. Kakskeelsed nimetahvlid mõlemal pool ust teadustasid, et olin sisenemas Eesti suurimasse raamatukogusse, mis 1959. aastal kandis TRÜ Teadusliku Raamatukogu nime. Avarast trepikojast viis puidust käsipuudega lai trepp hoidlateni ja lugemissaali.
/---/
Õpperaamatukogu (seminarka) oma tumeda tammise mööbli ja eriliselt meeldiva, mulle tundmatu lõhnaga oli õppimiseks igati sobiv paik ja osaliselt seda ka kasutasin. Kuid väljavalituks osutus siiski teaduslik raamatukogu Toomel. Küllap mõjutas valikut selle asukoht ja imeline kujunemislugu.
/---/
Ometi ei kujunenud lugemine Toomel esialgu kuigi kergeks. Kas oli segavaks teguriks imeline vaikus, hästi valitud koht rõdul ja rahulik soliidsus, mis ruumist õhkus, kes seda teab. Igatahes leidsin end esimese kursuse sügissemestril oma toolis sageli tukkumas. Võitlus unega ei andnud alul mingit tulemust.
Asukoht teoses
