Eesti ülikool Tartus. Ülikooli algajajärgul oli...

Ülikooli algajajärgul oli Tartu linn väike, umbes 4000–5000 elanikku; väike ja kehv, nii kehv isegi, et ta kord oma raekoja kella ei suutnud muidu korda sääda kui ülikool annetas selleks linnale 500 rubla toetuseks. Kogu ülikooli ajaloo ja eksisteerimise kestusel pole linn ülikoolile midagi suutnud ega püüdnudki anda, nagu seda harilikult teised linnad mujal mail on teinud ja teevad, et vaid ülikooli kui kõrgeimat õppeasutist omada ja arendada.

Kui jälgida ülikooli ja linna vanemat ajalugu, nende vahekordi, siis võib viimast võrrelda umbes selle vahekorraga, mis oli „elukutselisel“ buršil oma passijaga: esimene vaatas teisele kõrgilt, n.ö. üle õla, kirus, siunas; teine aga koristas oma „isandale“ küll toa, valmistas teevee, muretses õlle jne., kuid urises omaette sellise kõrkuse ja kõlbmatuse üle, mis nägi, kuulis ja tunda sai. Umbes sellist vahekorda linna omavalitsuse ja ülikooli vahel nägin ma veel XX s. alul, kui astusin ülikooli teenistusse. Alles Eesti vabariigi ajal on ülikooli ja linna omavalitsuse vahekord loomulikumaks kujunenud.

Hoolimata oma väiksusest ja kehvusest, oli Tartu siiski XIX sajandi alul, kus raudteid veel ei olnud, tähtsal Peterburi–Riia maanteel vahejaamaks, mille kaudu Peterburg Saksamaaga ühendust pidas. Nii sõitsid siit tihti läbi keiser, tema perekonnaliikmed ja teised võimukandjad ning peatusid mõnikord ka Tartus – ülikooli tõttu.

Teosest