Oli ilus, päikesepaistene veebruari pühapäeva hommik, kui sakslased raekoja ette marssisid. Uudishimulikke inimesi oli selle esine täis. Need tõrjuti kahele poole tänava äärtele. Sõjaväed tulid Elva poolt ja marssisid linna Riia maanteed kaudu. Räägiti, saksa preilid ja prouad olevat raudteesilla all lilledega vastas olnud ja hobuseid suudelnud.
Umbes kella 10 ümber hommikul jõudsid sakslased raekojaplatsile, kus murruna rahvast koos. Sõdurid nägid välja punased ja prisked ning korralikult oma sinikashalles mundrites. Liikumine sündis kindla, täpsa korra järele, mis vene ja eriti enamlaste võimatu korralageduse järele otse üllatas ja meeldis. Salga ees ratsutas keegi kergatsivõitu ja pool era-, pool saksa sõjaväeriides mees, väikesekaliibriline, nagu montekristo, püss rihmaga selja taga. Rahvahulga keskel hobusega kareldes, vehkis ta piitsaga kahele poole, et teed teha, ja kordas valjusti: „Rechts! – Links!“ Kõneldi, et see olnud meil juba 1905. a. „kuulsaks“ saanud v. Sievers.
Kui väesalk reastatud, ilmus autos ka selle juht, vist major Winterfeld, raekoja ette. Teda tervitama oli ilmunud kogu Tartu saksa ja kadakate seltskond. Samuti pidi linnavalitsus raekoja ette platsile ilmuma n.ö. linnavõtmeid „võitjale“ üle andma.
Linnapeaks oli meil seekord adv. Kriisa. Ei unune mul millalgi pilt, kuidas linnapea, nagu tõesti „võidetud“, õige kaua paljapäi selle ohvitseridejõugu ja kohalike sakslaste irvitavate pilkude all seisis. Meil oli kõrvalt veidi piinlik vaadata. Aga noh...
Varsti kadus raekojalt ka Eesti lipp ja selle asemele pisteti Saksa oma. Selle toiminguga olevat kohalikud „võimud“ rutanud, kuna Tallinnas Eesti lipp kauemat aega Saksa omaga kõrvu olnud.
Kõik sakslased näisid nagu hašiši uimas olevat. Enamlaste võimu, vangistuste, rekvireerimiste jne. ajal otsisid Saksa professorid lähenemist meiega. Okupatsiooni algusega oli lehel teine külg: prof. Dehio, Zoege von Mannteuffel ja teised ei „näinud“ enam tervitustki vastata. Nad olid – „võitnud“.
Enne Saksa hümni algust käisid mõned meie meestest rahva keskel ringi ja hoiatasid: „eestlased ei laula kaasa!“ Ei lauldudki. Rahva hulgas oli haudvaikus. Väike salk sõdurite ümber kogunud sakslasi laulis kaasa. Võrreldes rahva hulgaga kostis laul väga viletsalt, mannetult.
/---/
Ja pilt, mida rahval lasti pikemalt vaadelda, oli õudne: värskel ning kevadise päikese käes sädeleval lumel lamas hulk sõduririietuses isikuid oma vereloikudes. Nad olid langenud saksa kuulide all nagu põldpüüdesagar. Ja sääl, kuhu keegi oli suutnud põgeneda. Langenutel oli teistkordselt pääd läbilastud, et oleks „kindlam“.
Asukoht teoses
lk 193–194
