Nende tubade aknad olid vastu õue. Siit ei paistnud kunagi muud pääle majakatuste ühetoonilise rägastiku. Harvad puud, mis kasvasid majade vahel, olid kidurad ning haiged, nagu rõhuks neidki see vaesus ning viletsus, mis valitses ümberringi. Mingi tuim masendus näis lasuvat kogu selle linnaosa kohal.
Sootuks teine vaade avanes väravast. Kohe esirinnas kerkis võimsana Elektrijaama pikk punane korsten. Taamal mäenõlvakul, kesk lopsakat haljust, valendas Tähetorn nagu kummaline, imesuur õis. Pisut pahemal joonestus silmapiirile Maarja kiriku kõrge siluett, osutades ülestõstetud sõrmena sinisesse avarusse. Kogu kesklinn kumendas valkjas põuaudus nagu kaunis nägemus. /---/
Sellepärast ta meelsamini läks uitma piki Emajõe kaldaid, kus päälegi rohkem oli elu ning liikumist, mida ta samuti vajas. Oli lõbus jälgida indiaanlasi-mängivaid poisikesi, kui nad jooksid, paljaste säärte välkudes päikeses nagu punased porgandid. Oli lõbus vaadata õngitsejaid pikkade ritvadega, mille otsas erutavalt rabelesid hõbedased kalad, kui neid välja tõmmati veest. Näha suuri aurikuid, mis sõitsid mööda, puhistades õhku sooja auru ja vilet. Kõik see andis talle seda rõõmu, mida tal kodu ei olnud.
Sageli ta armastas pugeda mõnda tühja paati, mille vastu tasakesi loksusid lained, oleskleda sääl vaikselt omaette, ja vaadata, ainult vaadata, mis sünnib ümberringi. Sinine taevas kummus tema pää kohal, mõlemal kaldal kihas linn tugevas mehises tööpäevarütmis, jõgi läikles ning virvendas tema silme ees.
Sootuks teine vaade avanes väravast. Kohe esirinnas kerkis võimsana Elektrijaama pikk punane korsten. Taamal mäenõlvakul, kesk lopsakat haljust, valendas Tähetorn nagu kummaline, imesuur õis. Pisut pahemal joonestus silmapiirile Maarja kiriku kõrge siluett, osutades ülestõstetud sõrmena sinisesse avarusse. Kogu kesklinn kumendas valkjas põuaudus nagu kaunis nägemus. /---/
Sellepärast ta meelsamini läks uitma piki Emajõe kaldaid, kus päälegi rohkem oli elu ning liikumist, mida ta samuti vajas. Oli lõbus jälgida indiaanlasi-mängivaid poisikesi, kui nad jooksid, paljaste säärte välkudes päikeses nagu punased porgandid. Oli lõbus vaadata õngitsejaid pikkade ritvadega, mille otsas erutavalt rabelesid hõbedased kalad, kui neid välja tõmmati veest. Näha suuri aurikuid, mis sõitsid mööda, puhistades õhku sooja auru ja vilet. Kõik see andis talle seda rõõmu, mida tal kodu ei olnud.
Sageli ta armastas pugeda mõnda tühja paati, mille vastu tasakesi loksusid lained, oleskleda sääl vaikselt omaette, ja vaadata, ainult vaadata, mis sünnib ümberringi. Sinine taevas kummus tema pää kohal, mõlemal kaldal kihas linn tugevas mehises tööpäevarütmis, jõgi läikles ning virvendas tema silme ees.
Asukoht teoses
lk 43–44
