Moodne orjus. Need ümmarad tänavakivid...

Need ümmarad tänavakivid on oma turjal tundnud tammuvat nii palju inimlikku viletsust, nii palju nurjunud lootusi on nad vastu võtnud oma hõlma. Ning nad ei ole selle kõige all veel kokku langenud. Nad seisavad edasi otse taevalikus rahus ja kindluses. Hõõrduvad vaid üha puhtamaks ning läikivamaks neist üleveerevaist koormaist ja raskeist saapakandadest. Eks ole see kaunis, püha sära, oreool, mis ümbritseb kogu seda platsi? See olgu ka sulle lohutuseks, et sa kunagi ei heidaks meelt, vaid ikka loodaksid looja pääle.

Ja Kivirähk lootis ning jätkas oma palverännakut mööda Suurturu kõnniteed, käed seljal, just nii nagu oleks ta oma harilikul jalutuskäigul. Vahete-vahel ta seisatas Rüütli tänava nurgal ja vahtis tükk aega iga nelja kaare poole, kas ei tule juba kustki kedagi. Kuid kedagi ei tulnud, ja ta pöördus jälle alla Kivisilla suunas. Nii käis ta vähemalt paarkümmend korda edasi-tagasi, täielikult selle kummalise platsi võlu all.
Teosest
lk 56–57