Moodne orjus. Kui palju kordi...

Kui palju kordi oli ta seisnud raekoja ees Rüütli tänava ja Suurturu nurgal, oodates abimeest, kes teda päästaks notari punasest templist, mida ta kartis nagu surmaotsust. Siin, sel tänavate ristmel, on liiklemise neelukoht, siin võib alati kohata mõnda tuttavat, kes on valmis andma kui mitte otse abi, siis vähemalt tarka nõu. Siia, sellele platsile, ta tuli ikka jälle, kui oli eelviimane silmapilk ja ahastus nagu kareda raspliga tema kurku kratsis. Mõnikord ta leidis siit tõesti päästja, kuid täna ta ootas küll asjata. /---/

Kivirähk ootas siiski kannatlikult, sest tal oli alles kindel usk selle kummalise platsi nõiavõimu. Nagu Jeruusalema Nutumüür juutidele, nii on see Raekoja plats, eriti Suurturu ja Rüütli tänava nurk, kallis kõigile kohalikele ja ümbruskonna kutselisile vekslipikendajaile. /---/

Imelik, miks ei ole see plats veel avalikult pühaks kuulutatud, miks ei ole seda õnnistatud pastori poolt ega üle pritsitud pühitsetud veega. Sest see on tõepoolest püha. See on nagu templi eesruum, kus tuleb teha alandlikuks süda ja võtta aukartuses kas või kingad jalast. Kõik need majad siin kahel pool on üksainus suur sünge tempel. Nad vahivad sulle vastu karmilt ning hirmuäratavalt. Sa ei tohi unustada, et neis elab ning valitseb tänapäeva kõigevägevam jumal: Raha. Panga letid on tema altarid, raekoja kell tema käsulauad ja notarid punaste templitega tema pääinglid, kes lahutavad lambad sikkudest.
Teosest
lk 55–56