Juba paistsid linna tornid. Mu süda hakkas kuuldavalt põksuma, ja põsed lõid õhetama. See siis ongi Tartu, see kuulus linn, kus on ülikool ja kus tulevad välja ajalehed, mis teavad nii hästi kõigist maailma asjust!
Aga ega ta olnudki veel nii ligidal. Ma väsisin ja pidin mitu korda puhkama enne, kui pärale sain. Ja neid kõrtsihooneid, mis oli tee ääres! Ja kõik nad olid ühesugused maakivist ehitised, pikad, kuidagi õõnsad, hallid ja sünged. Mingit võõrastavat jahedust hõõgus neist.
Ma teadsin isa juttudest, kuidas vanasti veeti voore ja kuidas siis talumehed käisid kõrtsis endid soojendamas, ja kuidas seal alati oli palju rahvast, juttu ja lärmi. Nüüd nad olid tühjad ja vaiksed.
Viimaks ma astusin läbi Riia silla alt. Mul oli korraga nii imelik, pisut võõras, pisut kartlik ja siiski rõõmsalt ärev tunne. Nii palju maju ühes koos, ja kõigis neis elavad inimesed! Ja torne ja korstnaid, mis on kõrgemad kui kõige kõrgem kask meie kaasikus!
Asukoht teoses
lk 136–137
