Möödunud sajandi kolmekümnendate aastate Tartu võis olla Emajõe Ateena, kuid see oli üsna rahulik ja turvaline Ateena, samas vaiksevõitu ja veidi sumbunud. See oli linn, kus kirjanduse ja kunstide rahvas ajas oma asja, millest ju hulganisti mälestuse ja meenutuse raamatuid ilmunud ja mida ju hulganisti ka teadlaste uurimustes käsitletud. See oli linn, kus elas Oskar Lutsu „Tagahoovi“ ja „Vaikse nurgakese“ rahvas, kelle seas sehkendas nii Venemaalt redus tsaariarmee ohvitsere, lõbusaid naisi kui hiromant Pastelli, kes pidi leivateenimiseks vältima seadusesilma, sest seadus keelas raha eest ennustada.
„Tartu oli rahulik linn enne öiseid pommitamisi, ei olnud erilist kuritegevust ega midagi, oli julge linn, võis kõndida öisel ajal, ilma et see oleks ohtlik olnud. Autoliiklust oli palju vähem, allajäämise võimalus oli suhteliselt väike, nii et ta oli väga sõbralik koht elamiseks.“
See oli ka linn, kus tegutsesid Eesti loodusteaduste tippmehed nagu Ernst Öpik ja Edgar Kant, Hugo Kaho ja August Vaga, Karl Eichwald ja Teodor Lippmaa.
Asukoht teoses
