Maja, kus elas Teodor Lippmaa pere, asus otse aia keskel kahe kasvuhoone vahel. Professori korter oli ülemisel korrusel ja alumisel korrusel olid auditoorium ja botaanikamuuseum.
„Aed nägi palju parem välja kui praegu. Seal ei olnud kommertsiaaltegevust, ei mingit rooside ega lillede müüki ega midagi niisugust, see oli sügavalt teaduslik, seal olid väga ulatuslikud kollektsioonid ja oli tõepoolest huvitav taimi vaadata, mida ma ka tegin, aga ma ei tahtnud lugeda neid põhiasjaks. Seal oli küllalt palju vaba maad ja vaba ruumi eriti aia tagaosas, kust voolas üks linnasisene oja nagu Härjapea jõgi oli Tallinnas, ja see voolas läbi tiigi, varustades tiiki värske veega ja sealt suundus Emajõkke. Ja huvitav on, et üks pidevalt voolav allikas oli aias ka, see oli kaktuste kasvuhoone külje all. Võimalik, et see oli seotud muistse linnamüüriga, sest Tartu linnamüür, mille Vene armee hävitas 1558. aastal, kui nad võitsid rootslasi, läks kaktuste maja alt läbi.“
Aia tagumises osas oli tore mängumaa, kus sai alatasa midagi ehitada ja poiste mänge mängida. Mänguseltskonda kuulusid botaanikaaia elanikud, aga ka lähedaste elamute asukad. Naabermajaks oli suur, Tartu Ülikoolile kuuluv Knorringi nime kandev maja, kus tegutses korporatsioon, nõnda et lapsed vahtisid, mis trikke nad teevad – tassivad õllepudelite kaste naabermaja korstna otsa ja peavad tulirelvadega kahevõitlusi. Lapsi oli ümbruskonnas palju, neid tuli ka botaanikaaeda, nii et teinekord oli koos mitukümmend last. Aeda külastas ka linnarahvas, ja mitte ainult huvist botaanika vastu. Selle tiigil käidi talvel uisutamas.
„Tiigi peal oli igal talvel uisutee, ja see oli ikka tõsine uisutee, seal õpiti uisutamist päris korralikult, sest kasutati mitte ainult saapa külge kruvitavaid lapseuiske, vaid pantse, monoliitseid uiske ja nendega sai väga kiiresti uisutada, nii et seal oli päris vilunud uisutajaid. Uisutamine oli mõnevõrra riskantne asi, mõni selline võis otsa sõita, aga mina küll viga ei saanud.“
Muusika mängis kõvasti, linnarahvas ostis piletid, müüdi vahvleid ja komme. Tulu sai ülikool endale. Tiigil mängiti ka hokit, peeti hokivõistlusi. /---/
Seal oli valgustus, muusika, oli lõbus koht, ja see oli igal aastal kuni Teise maailmasõjani.
Asukoht teoses
lk 120–121
