Tsaarikullist kolme leopardini. Õhtuti, kui päevased...

Õhtuti, kui päevased askeldused on haihtunud öövaikusse, tuleb rohkem hoogu ja vaheldust Emajõe pimedatele kallastele. Pärivett liuglevad lodjad tuledega ahtris, kala- ja sibulavenelaste melanhoolsed laulud kostavad kaugusse jäädes romantiliselt vibreerima jõeäärsete tammide või rabastunud soode pinnal. Rahvuslikke sugemeid lodjavenelaste rõivastuses, kleitides, pluusides ja masti otsas lehvivates lipukestes võib-olla ei ole, ent ülikoolilinna välisele peegelpildile annavad nad juurde oma unistuste-tikanduse. Inim-igasid on nad purjetanud Tartu ja Peipsi vahet. On tartlasi pidevalt puudega, suitsukaladega või kuremarjadega varustanud. Lotjades on nad sündinud, ja nendes ka vanaks jäänud.

Pärmivabriku ümbruses leidub majade välisustel veel vanaaegseid uksekoputeid. Viltuvajunud väravad avanevad krigisedes. Linnapea, kindral Tõnisson, seisab sageli võnkuvate aedade vahel, peab plaani. Otsekui võlukepiga, kaunistab ta Taaralinna välist palet. Kivisilla ja Vabadussilla vaheline padrik saab Emajõe allee nimetuse. Muruplatsid korrastatakse, teed sillutatakse ja idüllilised nurgakesed rikastatakse valgete pinkidega. Endise politseiplatsi ääres roogitakse välja võsastunud puhmastikke, plats tasandatakse ja keskele paigutatakse Kalevipoja mälestusmärk.
Asukoht teoses