Kui on juba jutuks Tiigi, liigne selgituste varu – Tiigi mõiste tuttav niigi, igaüks saab sellest aru. Kolmekordne võimas hoone, üles laotud telliskivist, paistab väärikana silma teiste tavalisest rivist. Ikka imetleda tuleb ehituse kaunist laadi – kolme tornitaolist osa, uhkelt mõjuvat fassaadi. (Aastal 1887 ostis Tartu II gildi kaupmees H. O. Wöhrmann raudteejaama lähedal asuva krundi. Esindusliku peahoone (raudvärav kangialuses, kaks paraadsissekäiku) ja hoovis asuva puumaja autoriks oli arhitekt Karl Besch. Majad (peahoone jõukama rahva üürikorteriteks) valmisid 1895. aastal. Omanikud vahetusid ja 1936. aastal sai maja endale aktsiaselts „Kauba Pank“. Okupatsiooniajal olid majad veermahti ja Omakaitse kasarmuteks. Tiigi saun valmis 1938. aastal.) /---/
Ainult nõder eluhellik sapis keelel Tiiki kirub: pole üldse mugavusi, elutingimused nirud! /---/
Linna siit on veerand tundi, ainult mõni minut jaama. Lähedal on saun ja teater – ihu-hing peaks puhtaks saama. /---/
Põikad mõnest uksest läbi, trepist alla hoovi astud. Kahekordne puidust hoone täiel ilul vaatab vastu. Suure maja väike veli, tudengeid on täis ta pugu. Otsauksest sisse voorib põhiliselt õrnem sugu. Intri hoovis ringi käies valvas olema pead vähe, et sa mõnest aknaaugust külma dušši ei saaks pähe. Vasakul on suure maja hoovitiiva aknasilmad. (Selles hoonetiivas asus sajandi algul aurujõul töötav tubakavabrik, hiljem portselanivabrik ehk niinimetatud potitehas, mis lõpetas töö 1950. aastal). Pärani need kõik on lahti, kui on kevadsoojad ilmad. Vastu tuleb palliväljak, kui veel hoovis ringi tuurid. (Võrkpalliplats koos muruväljaku ja lillepeenardega rajati juba 1948. aastal kevadel ühiskondlikus korras). Kõrval puud ja lillepeenrad, taga küttepuude kuurid. Soojal õhtul palliplatsil kaua mütsatusi kajab. Veretung ja lõhnav loodus kivikarbist välja ajab. /---/
Kuigi seaduslikult intris komandant on Linnamägi, siiski Lambajala (Ella Sepp – hüüdnime sai ta sellest, et ei sallinud äsjapestud põrandal käijaid ja nimetas sellist isikut lambajalaks) käes on täidesaatev võim ja vägi. Nägu rohmakas ja luine, mis ei iial naeruks pehmu. Kui su ropult läbi sõimab, ära kohe surnuks ehmu.
Hiljem teda tundma õpid – pole üldse õel ja toores. Igati on abivalmis, süda hell on karmis koores. Kogu päeva välgub ringi, aina õiendab ja jagab: annab puhast voodipesu, küttepuude saamist tagab. Tiigi toad on kole suured, mõnes kasvõi tennist mängi. Seinte veeres ridastikku näha paarikümmet sängi. Tiigis paika ei pea ütlus: oma tuba – oma luba. Sagin on kui aastalaadal, kui käib läbi neli tuba. Laud ja toolid, mõned kapid, krigisevad reformvoodid. Siin võid välja sirutada väsimusest kanged koodid. Uinutavalt kõrvu kostab jahuveski (Asus intri vastas üle tänava, oli esimene pärast sõda Tartus käikulastud ettevõte) mürin tume. Jaamast vedurite huiked kajavad veel läbi une...
Asukoht teoses
lk 5–6
