Arhiivitüdruk sööstab ühe hooga üles Toomemäele ja langeb seal väsinult pingile.
Puud lehtivad, vaher õitseb, rohi sirutab kaela, kollane liblikas tiirutab põõsa kohal ning kirikäär ronib mööda pingiserva. Liivakastis mõõdavad lapsed kompvekiämbritega liiva, rinnaku serval vaatab tihedalt teineteise kõrval seisev noorte inimeste paar alla linnale, mööda teed ruttav üliõpilaste rühm vaidleb ägedalt mingite postulaatide üle.
Aga Ita Lööne ei näe ega kuule sellest midagi. Ta on kevadest väljatõugatud väike pruunisilmne ja nöbininaga tütarlaps, kellel on keset heledat päikesepaistet lõdisemapanevalt külm.
Puud lehtivad, vaher õitseb, rohi sirutab kaela, kollane liblikas tiirutab põõsa kohal ning kirikäär ronib mööda pingiserva. Liivakastis mõõdavad lapsed kompvekiämbritega liiva, rinnaku serval vaatab tihedalt teineteise kõrval seisev noorte inimeste paar alla linnale, mööda teed ruttav üliõpilaste rühm vaidleb ägedalt mingite postulaatide üle.
Aga Ita Lööne ei näe ega kuule sellest midagi. Ta on kevadest väljatõugatud väike pruunisilmne ja nöbininaga tütarlaps, kellel on keset heledat päikesepaistet lõdisemapanevalt külm.
Asukoht teoses
lk 68
