Minu Tartu-tutvuskonda oli möödunud kaheksa aasta jooksul kõvasti tuulutatud, aga see oli olnud liiga arvukas, et mul ikkagi poleks nüüd olnud kellegi juurde minna. (Et pääseda linna ainsasse hotelli, oleks olnud muidugi mõista vaja ettetellimist ja nimelt mingi küllalt kaaluka asutuse poolt.) Niisiis kõndisin ma võrdlemisi muretult mööda Emajõe kallast ja arutasin: kas mulle ainult tundub, et jõeäärne park on omaaegsega, kindral Tõnissoni aegsega võrreldes paras jagu risus – või on ta seda tõesti?
Asukoht teoses
lk 111
