Mäletan: buss tõi meid Gildi tänavale, kunagise „Kolme Koopa” kohviku ette.
/---/
Me kõndisime kunagise kohviku garderoobi (mis oli tunduvalt luitunum kui omal ajal) ja garderoobimees alustas meie palitute vastuvõttu.
/---/
Aga hetkelise elavnemise järel võttis taas maad normaalne pärastsõjaaegse Tartu söökla-atmosfäär ehk r e a l i t e e t . Kuigi ju meie tuleku puhuks oli söökla klanitud oma keskmisi harjumusi tublisti ületavalt puhtamaks. Aga purskkaev oli nagunii eemaldatud – vist juba 1941-sel aastal – ja asemele oli paigutatud kaks või kolm kohviku- või sööklalauda. Plaanitäitmislauda, nii-ütelda. Ja seinad olid värvitud äraneetud halli või rohelist värvi.
Mul on tunne, et nägin tol ennelõunal esimest korda seda, et kohviku seintelt olid kõrvaldatud kunagi neid ehtinud freskod (vististi nimelt freskod!). Ma ei ole siiamaani suutnud anda endale tõuget, mis oleks ilmselt vajalik, et tuua oma mällu tagasi nende piltide kõige üldisematki laadi. Miskipärast tundub mulle praegu, et need olid heledad vaated metsastele saarterandadele, umbes kunagise Mälari järve maastikule, kas mitte August Mälgu tollal huviga loetud „Läänemere isandate” kujutlusjälil. Ma ei mäleta enam, mis ma „Kolme Koopa” kohviku kunagise seinadekoratsiooni kohta võisin „Postimehest” lugenud olla. Ja kas ma tõesti olin nii järjekindel, nagu mulle nüüd näib, et tõepoolest polnud seda kohvikut pärast maalide kõrvaldamist enam külastanud, nii et vaatasin siin esmakordselt ringi alles 1989-nda lõpul – seegi tundub mulle nüüd juba kahtlane. Aga kujutleda võin ma ju vabalt, kuidas üldsegi mitte vene, vaid täiesti meie eneste parajuslased varsti pärast sõda, võib-olla juba teisel või kolmandal nädalal pärast sõda, puhtast püüdlikkusest nende õnnetute freskode üle aru pidasid. Ja esimest korda elus iseenestelt küsisid, mida need üldsegi kujutasid... Kunagise „Kolme Koopa” kohviku vanu igapäevavõõraid pole mul vist enam ainsatki käepärast. Ja kohvikupidaja ise, isand Nigul Espe, on ammuilma surnud. Aga see ei takista mind kujutlemast, kuidas tema kohviku ametiühinguorganisatsioonis palavikuliselt arutati, mida need seinamaalid õieti pidid kujutama. Tõenäoliselt ikkagi midagi pahelist. Eriti veel siis, kui keegi meie vene sõpradest enam-vähem samal lainel mõtlema ja kaasaresoneerima juhtus. Ja pahelisusmotiivile igaks juhuks toetust osutas...
Muide, kusagilt arvan ma kuulnud olevat, et isand Espe, keda ma vist pole kunagi kohanud, oli ise oma kohviku sisedekoratsioonide autor. Aga samas olevat ta olnud vägagi valvas omaenese mitte ju ülemäära laialdaste huvide kaitsja.
Asukoht teoses
lk 428–430
