Ja siis torgatas mulle mõte viia meie Soome külalised Eesti Üliõpilaste Seltsi.
Ja me sattusime sinna tõesti õpetlikul silmapilgul. Eesti Vabariik oli kõige lähemail silmapilkudel, noh, ütleme siiski päevadel, sündimas või äsja taas sündinud. Maja oli ikka veel vaidlusobjektiks Tartu ülikooli ja linnavõimu vahel. Aga rektori, professor Kärneri teadvuses oli otsus maja loovutamise kohta üliõpilasorganisatsiooni kasuks juba langetatud. Kuigi maja peaaegu täielikus laostamises polnud seda esialgu veel tunda ega aimatagi teps.
Kui me sinna sisse marssisime, oli halli põrand põgusalt üle pühitud ja kümmekond kaasvõitlejat, kes halli kogunesid, et külalisi vastu võtta – soomlasi oli ju Tartus alles üsna harva näha ja suletud sõjaväelinna psühhoos losutas veel kogu Tartul –, olid kõik parajalt külmakügevel. Sest ka hallikamin oli alles mingi üleülikoolilise küttesäästukäsu korras kinni müüritud. Hädapärased õlleklaasid ja taldrikud tariti siiski lõpuks lauale, pisut aeglasemalt küll, kui see 1938-ndal aastal oleks sündinud, nagu mulle tundus.
Asukoht teoses
lk 431
