Mesmeri ring. Mõni nädal hiljem...

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke... Neist viimastest meenus mulle muuseas siitsamast kuuldud lugu, mida järgnenud aastakümneil mõnigi paraku on püüdnud tõlgendada mitte tollaste kohvikute vaimukustaseme, vaid tollase ühiskonna tööpuudusehäda ja üldse sotsiaalse ebaõigluse tõendiks. Ning asjade Januse-loomust arvesse võttes – võib-olla mitte täiesti põhjuseta:

Kaks tudenginäitsikut astusid „Wernerisse” sisse. Nad tulid verivastse filoloogiadoktori Paul Ariste juurest foneetikaeksamilt. Nad olid eksami edukalt sooritanud ja tahtsid rüübata selle peale tassikese:
„Kaks kohvi, palun,” ütles üks neist ettekandjale.
„Ja kaks kooki,” lisas teine.
„Missuguseid kooke preilid sooviksid?” küsis ettekandja, üsna niisamasugune näitsik nagu ta teenindatavad, ainult et muidugi värviteklita ja ettekandjate sinises kleidis, valge tärgeldatud põll ees. Mille peale kooke tellinud klient, oma pisikest tarkusetähtsust ning lõpuni maandamata eksamielevust täis, tõstis kulmud kõrgele ja ütles (sest kahekümnest äsjatuubitud terminist tulid talle miskipärast just labiaal- ehk huulhäälikud meelde):
„Kaks labiaalkooki, palun.”
Ettekandja noogutas ja lahkus. Kohvi tellinud tüdruk kihistas teisele:
„Parim nali! Vaatame, mis asjad see õiu meile toob!”
Ja ta sai seda viivu pärast näha: ettekandja tõi neile kohvitasside juurde naeratusega – kaks mokakooki. – Ning üleval, Välissoni korteris, ühe telefonikõne, ühe unustusest tõusnud hääle läbi neisse meenutustesse tõmmatuna, mõtlesin: kahju, tööpuuduse puudumise ja mõnede muudegi asjade kiuste – kohutavalt kahju, et järgnenud aastakümnete jooksul pole mulle meie nüüdiskohvikute peedika- ja tolmu- ja konjakihämu sees puutunud enam midagi sellega võrreldavat kõrva ega silma...

Aga mingem tolle ennelõuna „Wernerisse” tagasi.

Ma kõndisin läbi teise kohvikuruumi. Kui oleksin kedagi silmanud, kellele juurde astuda ja hetkeks istuma jääda, oleksin vastavad minutid küllap leidnudki. Aga tuttavaid poisse ega tüdrukuid ses roosade seintega, ümarike kohvikulaudadega ja mõnede seinteäärsete loožidega ruumis ei paistnud. Ja prominentide juurde, keda ma seal normaalsel viisil silmasin, polnud mul asja. Olgugi, et nad olid sel kellaajal, kaheteistkümne ja ühe vahel, vähemalt oma põhiesindusega seal – Ants Orase ja tema kauni Lydia-proua lüümed profiilid ja raamatukaupmees Raudsepa hallikirju kikkhabe mida (kui ei teatud, et Jaan Tõnisson kohvikus ei käi) oli mõnikord tema omaga ära vahetatud, ja luuletajad Valmar Adamsist Ferdinand Karlsonini. Aga nagu öeldud, nende juurde polnud mul asja. Kolmandas ruumis, nn. vagunis, oli suitsu- ja inimtihedus kõige suurem. Aga tuttavaid ei paistnud ka siin. Kui mitte arvestada meie rooma õiguse süsteemi professorit, kes istus mulle tundmatu härrasmehega ühes loožidest. Nende ümber ja kõrval kiibitses neli-viis malenarri ja nemad, professor ja tundmatu, mängisid omavahel nuppude laksudes välku.