Muuseas, mis puutub Tartu selleaegsesse hotellindusse: terves Tartus oli ülepea üksainuke korralik hotell. See ei maksnud küll peaaegu mitte midagi, aga tuba seal oli ka peaaegu et võimatu saada. Kõik sõltus seltsimees administraatorist ja tema armust. Ning „Pargi“-taolise hotelli administraator ei tarvitsenud ülepea olla parteiline tädi. Tõenäoselt ta seda ei olnudki. Aga tõenäoselt oli ta, kui ikkagi kogemustega nõukogude ametnik, talle kuuluva võimunatukesega ja selle käsitsemisega juba piisavalt rikutud isik. Kes vastas kõikidele katsetele veenda teda selles, et tal ju on, et ei saa ju lihtsalt olla, et tal ei ole ühtki kahe voodiga tuba, kindlalt, et tal seda nimelt ei ole. Või tont teab, võib-olla et tal seda mõnikord ka tõepoolest lihtsalt ei leidunud...
Asukoht teoses
lk 103
