peale randumist sündisin ja kasvasin ma pikemat või lühemat aega (täpsemalt määratleda seda polnud võimalik) vaikses äärelinnas, mille kõrval asus tollase impeeriumi üks suurimaid militaarlennuvälju. ilmselt just selle kõikjaleulatuva müra tõttu – aknaklaase vibreerima ajavatest madalsagedustest kuni aju tagaotsani ulatuvate ultrahelideni –, mida mitu korda päevas üle maja lendavad lennukid kehtestasid, ei mahtunud siia piirkonda ühtegi muud heli peale tuule pea kuuldamatu sahina kõrgel tammetõrudes ja tarude ümber mõtlikult lendavate käguvamplaste (pigem hajameelse) sumina. kõikvõimalik heli kogu spektri – ja kogu ruumilises – ulatuses oli kontsentreeritud nendesse mõneminutilistesse intensiivsustesse ning nendevahelistes pikkades vaikusepausides hakkas linn kahvatuma ja olematusesse haihtuma, kuni uus taluvuspiiri ületav müralaine reaalsuse iseendaks tagasi muundas.
/---/
kohe aedlinna kõrval asuva järve äärsetelt ja kahel pool teed sügavikkuulatuvate kruusakarjääridega mahajäetud mõisapargi puudelt ja rohult võis tihti leida kummalisi klaasniidiga täidetud kartongist hülsse. need mahtusid täpselt näpu otsa ja kui otsast puhuda, paiskus välja mitusada meetrit klaasniiti, mille puudutamine pani käed kihelema ja mille hõõrumisest jäid nahale hõbedane toon ja senitundmatu võõras lehk, mis tekitas mälestusi millestki, mida kunagi polnud olnud. radarites häirete tekitamine oli nonde raudlindude maale pillatud kookonite eesmärk ja nii need ohutunnet tekitavalt sünteetilised härmaniidid pargipuude ja muude taimede otsas ripendasidki.
läbi pargi viisid (algul geomeetrilised ja mingil hetkel võsasügavuses kulgevaks uruks muutuvad) teed järvekeseni, mille kaldapealsesse lõikus lennuvälja kõrge betoonmüür. seal müüri kõrval väiksel rannaribal käidi päevitamas. vette läksid vaid üksikud, sest vesi olevat sõjaväe poolt kemikaale täis lastud. müüri peal võis näha askeldamas sõdureid; mulle öeldi, et siin ei või tegelikult käia ja seetõttu arvasin, et sõdurid ei tohi meid märgata. /---/
orupealselt alla tulles oligi psühhogeograafiliselt üks huvitavamaid objekte pontoonsild, mis tähendas hiiglaslikke jõe põhja ankurdatud ning omavahel trossidega ühendatud kõmisevaid roostes lotjasid, mis kandsid raudpoltidega kinnitatud tuhmunud prussidest kõrgeid konstruktsioone, mille pealmised küljed moodustasid silla (konstruktsioonide vahel olid hingedega metallplaadid). kogu see monstroosne kaadervärk kõikus, lainetas, kolises ja krägises kurjakuulutavalt, nii et sillast ülejõudmine tähendas iga kord vähemalt surma ninapidivedamist. panin tähele, et unenäol ja ärkvelolekul sai vahet teha just selle silla abil: ärkvel olles (vastupidiselt unenäole) sai sellest alati üle, ilma et sild oleks poolel teel ära lagunenud või vee alla vajunud. (kahjuks töötas see meetod vaid suveperioodil, sest talveks tehti sild lahti ja pontoonid ankurdati jõe äärde, kus oli väiksem tõenäosus, et jää neid vigastab või kevadel endaga allavoolu kaasa viib.)
/---/
pontoonsillast alates ääristas jõe mõlemat kallast mitme miili pikkuses paadirohke sadam, mis ulatus allavoolu uute karpmajade poolse linnaotsani, kuhu ühel hetkel kerkis üle jõe, kanali ja luha pikim sild, mida eales nähtud (see jõgi oli tuntud oma soiste, ligipääsmatute ning seega sildade suhtes äärmiselt ebasõbralike kallaste poolest). kaid ja paadisillad olid ehitatud vette rammitud vaiadele. külg külje kõrval seisvatele paatidele olid peale ehitatud käepärastest materjalidest katused, mille alla paadid talveks jää eest hiivati. seetõttu nägi kogu sadamaasustus välja ühtaegu brutaalne ja isetekkeliselt lonkav, mõjudes mingi kohutava tumemeelse ambitsioonikusena, ilma igasuguste esteetiliste kaalutlusteta kerkinud pärismaalaste arhitektuurina.
Asukoht teoses
lk 170–179
