Tartu linnapilti on ilmunud uut tüüpi kaltsakad – raskes raualastis käru ees lükkajad mehed, aga on nähtud ka üht punases mantlis naisterahvast. Kärumeestel on looma jõud, koormas on neil kuni kakssada kilo roostetanud kolu. Kärumehed otsivad ja varastavad rauast asju ja müüvad need kokkuostu. Politsei neid kinni ei püüa, kuigi kärumehed liiguvad ringi päise päeva ajal. Ükski autoomanik ei või enam julge olla. Esialgu varastatakse ära plekkgaraaž, järgmisel ööl aga lammutatakse auto pulkadeks ja müüakse hommikul maha.
Enamus kärumehi on suureks kasvanud pioneerid, keda punase korra ajal vanaraua kogujateks välja õpetati. Kommunistliku ideoloogia vaimus üles kasvanud põlvkonnale pole eraomand püha ja nii nad siis varastavad, mis kätte juhtub. Esimestel kuudel ei häirinud kärumehed linnaelanikke, vanarauda oli külluses ja ilm oli soe. Talve saabudes on aga kärumeestel raske rauast asju lume alt üles leida. Külma ilmaga aga kulub viina rohkem, viina hind tõuseb ning omanikuta vanaraua varud on lõppenud. Tulemuseks on aiapostide vargused, kaovad kanalisatsiooniluugid ja raudteerööpad. Liiklusmärgid murtakse maha ja lapsevankrid viiakse minema. Ühesõnaga, mis on rauast, seda varsti enam ei ole.
Asukoht teoses
