Haigla, milles Laanest lamas, ei olnud siit kuigi kaugel, see asetses siinsamas Toomemäel üle oru. Õieti ei olnud see mingi sõjaväehaigla, vaid naistekliinik, mis oli täis haavatud sõdureid, sest kõik kliinikudki oli muudetud nüüd sõjaväehaiglateks.
Raske leitsak lasus üle linna nagu enne kohutavat piksehoogu. Muld oli kuivanud tolmuks ja nõrgemgi tuuleõhk tõstis seda maast pilvedena, nii et puude ja põõsaste lehed jalgtee ääres olid kaetud nagu paksu halli vildiga, mille alla oli mattunud kõik roheline. Päike põletas otsegu küdeva ahju suust, mille vastu ei andnud varju paksu lehestikuga puudki.
Parajasti kui Ahas mäerõuna all laiemalt tänavalt pöördus kitsamale jalgrajale, mis pargipuude alt mööda mäekülge viis üles haigla poole, kuuldus üle linna Peetri kiriku poolt kolm üksteisele järgnevat kogupauku. Seal maeti jälle üht sõdurlike auavaldustega, üht, kelle võitlus oli lõppenud seal kuski eemal rindel või siinsamas mõnes kliinikus. Ülikooli anatoomikumist neid toodi ja surnuaedadele viidi. Ja anatoomikum, seegi asetses siinsamas, ainult pisut maad naistekliinikust edasi Kassitoome poole. Seal need purustatud laibad riiulitel lebasid, olid nad toodud siis rindelt või viidud sinna haiglatest. Ning päevast päeva mürtsus kogupauke nii Peetri, Maarja, Pauluse kui kõigil teistel surnuaedadel. Sõda käis, ägenes ja raskenes iga päevaga, vabariik kaitses ennast vereojades ja mattis oma poegi...
Asukoht teoses
lk 16–17
