Aga üsna tihti jättis Ahas Tääkeri sinna oma tuppa nüüd nõnda tuupima ja läks ise välja. Sest oli juba suur sügis ja ülal Toomel varises igapäev lehti. Ajutised sügisesed vihmasajud olid möödunud ja asemele olid tulnud selgemad päevad ja külmemad ööd. Mõnede sääraste külmade ööde järel, kui maas oli juba kerget härmatist ja tõstis tuult, langes põliste pargipuude otsast nagu lopsakat ookerkollast lund, mattes enda lademe alla nii rohelise muru kui ka liivatatud jalgteed. Hea oli siis kahlata seal kahisevates kollastes lehtedes kuni poole sääreni ja tunda sõõrmetes pisut mõrkjat kõdunemise lõhna. See oli looduse surm, milles oli nii palju valu, kuid ka ilu ja vägevust.
Suursügis oma monumentaalse suremisega oli Ahast alati haaranud. See oli ikka nii suurepäraselt kooskõlas olnud ta üksindusemeeleoludega. Tore oli olnud siis siin vaadelda seda suurt lehesadu, tunda nimetut kurbust kõige paratamatult kaduva üle ja aimata endaski nagu mingit nirvaanalist hingust. Ta oli siit mõnelegi oma melanhoolsele sonetile meeleolu ammutanud ja siinsamas neist mõne ka paberile pannud suures koltunud lehekuhjas istudes.
Asukoht teoses
lk 188–189
