Ent see tasakaal kadus teisel õppeaastal juba jäägitult. Liiga võimsalt hakkas teda tõmbama see lai elu, mida neil pealesõja aastail elas kogu seltskond, mitte ainult Tartus, vaid ka teistes linnades. Ülikoolilinn aga oli täis jõukate inimeste lapsi, kellel oli küllalt raha, ja kui mitte seda, siis küllaldaselt võlategemise võimalusi. Kuna ka Oskaril ei puudunud raha, siis oli ta teretulnud külaline kõikjal. Rahaküsimus lõppudelõpuks oli kujunenud temalegi kõige lihtsamaks asjaks. Niipalju kui võimalik, pumbati seda igasuguste ettekäänete all kodunt vanamehelt, ja kui sealt küsimine juba paljuks läks, õppis Oskar vilistlaste vastutusel ka võlga tegema, nagu tegid seda kõik teised. Kui ta esimesel aastal rebasena oli saanud läbi ajada ainult kodunt saadud rahadega, siis teisel, kus ta oli juba värvikandja, oli tal panka kogunenud kenake summa võlgagi. Ning elu kees, noorus lõbutses, linn oli igal õhtul täis maskeraade ja balle, kus joodi ja priisati kuni hommikuni. Ei olnud see siis lõppeks ainult kogemusteta noorte süü, et nad libedale teele kaldusid ja paljud neist oma elugi põletasid.
Asukoht teoses
lk 21–22
