Teekond Tokiost Võsule. Ajal, kui jaapanlased...

Ajal, kui jaapanlased veel külades elasid, rajas poeetikaprofessor Morgenstern Toomemäele kiriku varemetesse poeetilise raamatukogu. Inglise turistid ohkavad siiamaani seda nähes: „I feel like I were in England!“ - „Viibiksin just nagu Inglismaal!“ Õnnetuseks ei kasuta seda enam keegi. See on nüüd muuseum – koht, kus hoitakse vanu mittevajalikke asju. Tartu ülikool otsustas aga jaapanlaste kombel kolida raamatukogu neljakandilisse betoonkasti. See hall kamakas meenutab tuumavarjendit või mingit muud moodsat kunsti. Soe ja südamlik viiliti nurgeliseks ja halliks. Südamlikkus ja omanäolisus ei olnud enam moes. Süda ise polnud enam moes. Tartu ülikooli raamatukogu kaotas oma kordumatu näo ja nüüd on ta lihtsalt üks majadest, mille tunneb ära vaid numbri järgi. Kui üliõpilased sinna sisenevad, ei leia nad tihtipeale enam teed tagasi. Seal on madalad laed, tehisvalgustus ja vähe õhku, täpselt nagu Tokios! Mõni hetk pärast sisenemist hakkab pea valutama ja peagi on sul tunne, et sind on mürgitatud. Vanasti tehti seda kõigele muule lisaks veel Lenini teostega „Kaks sammu vasakule“ ja „Vasakpoolsuse lastehaigus“. Viimane, mida sa näed, on tühjus! Inimesed on otsas, sõbrad on kadund, järele on jäänud kartoteegid, arvutid, tellimislehed ja laenutusaparaadid...Nii vajudki sa vaikselt surmataolisse unne, kuni tunneli otsast hakkab paistma imelist valgust. Huvitav on see, et imekombel Fudźijama metsast pääsenud ja Tartu ülikooli raamatukogust ellujäänud kirjeldavad oma viimseid hetki väga sarnaselt. Kuigi ühed on maailma teises servas Tokios ja teised siin Tartus. Minul vedas. Kui valgus tunneli lõpus võbelema hakkas ja muusika kõrvust kadus, sai elutahe must võitu ja ma põgenesin raamatukogu kohvikusse.
Kohvikud on kohvikud, Jaapanis, Eestis ja isegi Nõukogude Liidus. Alati on natuke kergem olla. Lenini asemel saab veini, peavalu taandub, sa oled jälle sõprade keskel, sa oled elus!
/---/
Istuda on seal aga sama ebamugav kui igas teises raamatukogus. Jube vaikne on. Kui lehte pöörad, siis on juba tõsine müra. Nii väsib ruttu ära. Üsna kiiresti tekib mul kujutlus, et olen juba väga palju uurinud ja on aeg tagasi pöörduda ellu, kuhugi, kus on inimesi, kes naeravad, ajavad juttu, joovad veini ja õlut. Raamatukogu on ju tegelikult selline vaimude ladu. Surnuaed. Miski ei tõmba mind sinna enne, kui aeg on käes. Ja ma põgenen ikka kohvikusse, sõprade juurde, Vaiksesse Nurgakesse.
Vaikne Nurgake asub Tartus Oskar Lutsu nimelises raamatukogus ja kannab ühe tema jutu nime. See pole enam mingi Hongkong. Lutsu raamatukogu ei ole betooniajastu käkk, tal on oma nägu. Võib-olla mitte kõige erilisem, aga nägude üle ei vaielda. Lutsu raamatukogu on nagu Tartu linn. Väike ja suur korraga. Suur niivõrd, et sealt saab enamjao oma vajalikest raamatutest kätte, ja väike niipalju, et on aega. Ma võin lahkelt raamatukogutädilt küsida ja mind juhatataksegi riiuli juurde ning minu vajalik raamat on tõenäoliselt teiste hulgas. Ja mis veel tähtsam, ma pole üksi nagu jaapanlane suurlinnas või üliõpilane oma Lenini teosega ülikooli raamatukogus, ma saan raamatukogutädiga rääkida, rääkida mitte millestki, mis on inimeste kõige tähtsam jutt. Nii tekib mul elulust! Ei mingit harakiri. Ei mina ega raamatukogutädi igatse eksida metsa, kust tagasiteed enam ei ole, sest me ei ole üksi! Me oleme teineteisel olemas. Ja sealt ülalt osakonnast laskun ma siis juba ette rõõmsalt, praegusel ajal kas või liftiga ikka alla kohvikusse. Panen raamatu kotti ja edasi tuubin veini. Raamatukogu kohvikus on kogu „mu küla“ koos, osa joob ja loeb, osa ei loe, osal on raha otsas. Ja alati, kui meid sealt Vaiksest Nurgast ebaõiglaselt vara õue aetakse, tunneme me end pisut kodutuna. Raamatukogu pannakse juba kell kaheksa kinni?! Kuhu siis nüüd? Tahaks veel!
/---/
Ja isegi Tartu ülikooli raamatukogu, kus mul küll süda pahaks läks, ei kao mu meelest. Kõigest hoolimata veetsin ma seal oma kaunimad, leninliku nooruse aastad.