Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused. Aga kaasa võttis...

Aga kaasa võttis vend minu – juubelipidule. Et esimest korda kuulsat Tartut ja ülepea suuremat linna näha sain – sajaverstane ja enam sõit ka, raudteed ju veel ei olnud –, väsitas kõik see rahvarüsin ja kus see vaimustus, kes seal magama võis heita. Ja hommikul vara tuli jalul olla, kuulama minna, kuis pasunad kell 6 juba tornidest pidu algust kuulutasid. „Postimees” ilmus pidu puhul punasel paberil, meil oli see eksemplar kui püha mälestus veel hiljuti alal hoitud. Sel ajal ei kardetud veel kalkuni kombel punast värvi ja – see „Postimehe” punane oli juba siis roosa.

Pidujumalateenistus Toome tornide all orus, endine tudengite kommersside tuletegemise plats, kus niisugusel puhul teatavasti kõik Schrammi õllevabriku õllekorvid maha põletati, tulest läbi karati ja buršilaulusid röögiti, – nüüdne murutennise mänguplats – seal oli väga suur rahvamurd ja mitu mustakuuemeest rääkisid igaüks midagi; kooride lipud olid ümber oru püsti pandud ja andsid kirju pildi; oli tegemist, et nad mind üle kalda alla orgu ei tunginud. Lipud – kõige uhkem oli „Vanemuise” oma, seal olid laulujumal ise ja kõiksugu loomad peal; teistest räägiti: Kanepi laulukoori omast, millel vihk kanepit peale maalitud, ja Otepää omast, mille peal oli karu (vana nimi ott) pea. Muud olid enamasti kõik ainult värvilised; räägiti isegi, et vana Willigerode (praeguse isa – ta olnud suur laulu- ja muusikamees, on ka välja andnud ühe noodiraamatu laulukooridele), et Willigerode lipp oli koguni Põhja-Saksa Ühenduse värviline: must-valge-punane, ja et ta pidurongis sama värvi paelaga õlal ja samade värvidega ümbermähitud taktikepiga esinenud. Kui seda küll Vene tsaar oleks teadnud!

Mäletan, et ühes kirikus kontserdi proov oli ja et pärast esimest, kohe hästi läinud laulu üks rammus mees koori äärele ilmus ja käemusu alla pildus – see oli Jannsen. Mäletan rongikäike linnas, kontserte „Ressource’i” aias, nüüdsel saksa näituse platsil. Mäletan, kuidas vend s e l l e s t alati vaimustusega rääkis, et pärast pidusöögilauas vanakad mõisnikud (üks neist võis küll olla endine Halliste kihelkonnakohtunik, pärast Tartu kreisikohtunik von Dehn, praeguse Halliste õpetaja isaisa) vanakate eestlastega koos istunud ja mõlemad pooled liigutuse pärast nutnud. Taevas nutnud ka ja valanud pidulistele vihma kaela.