Kolm paradiisi. Ühel selle nõukogu...

Ühel selle nõukogu koosolekul hakati arutama meid otseselt mitte puudutavat küsimust: Tartu Kunstimuuseumi uue direktori valimist. Nõukogu esimees tutvustas olukorda. Näis, et ühtegi tõsiseltvõetavat kandidaati polnud, kuid muuseas mainis ta ka plaani, et Tartu Kunstimuuseum liidetakse Tallinna omaga, kusjuures direktor oleks ühine. Mul tõmmati nagu ajudes üks luuk kinni ja nii näis see variant sobivana, sest Tallinna muuseumi direktor Marika Valk oli tuntud oma organisatsiooniliste võimete poolest, aga Tartus ei paistnud ühtki direktorikandidaati olevat. Kuid selle luugi taha jäi kinni teadmine, et Marika jõuline karakter võib tõesti allutada Tartu muuseumi Tallinna omale ja teisalt, et Tartu on neis küsimusis eriti tundlik. Need teadmised, mis mul tegelikult olid, ei jõudnud sel hetkel minu teadvusse ja tulin oma riskantse plaaniga välja - õieti mitte minu, aga kellegi mulle teadmata tallinlase plaaniga. Äkki muutus nõukogu istungi atmosfäär: esimees laitis selle ettepaneku – mind küll otse nimetamata – teravate sõnadega kõlbmatuks ja Tartu muuseumile surmaohtlikuks.

Teosest