Pisut meie kultuurielust. Kaheksandal märtsil teatris...

Kaheksandal märtsil teatris. Jaan Toominga ja Rein Heinsalu „Polonees 1945“. Kaarel Ird kunagi soovitas, et vaadaku ma seda tükki. Ja pärast esimest vaatust juba olen võidetud. On üks paremaid asju praegu Eesti teatrite laval. See lausa möirgav iroonia igasuguste saamameeste ja asjameeste kohta sotsialistlikus riigis on toredasti välja tulnud. Teises vaatuses aga muudab Tooming helistikku ja püüab ka ülespoole meeldida. Loo taust muutub kahemõtteliseks; nagu ikka, kui kummardad nii üles- kui allapoole. Kaks mõtet tühistavad vastastikku teineteist, lugu jääb autorikontseptsioonita, kajama hakkab hoopis mingi armastuse ja surma küsimus; mis oleks ju ka teema, aga rohkem mõnes teises lavatükis. Kui tahaks autorit lõpuks ikkagi kiita, siis ütleks, et lavastuslikult on asi tubli. Ja veel ütleks autorit toetades, et esimeses vaatuses oli poola rahva traagika ja teises vaatuses üksikisiku traagika.
/---/
Jaan Tooming, „Põrgupõhja uus vanapagan“. Terviklik teos, kuigi rahuliku eestlase jaoks tundub algul liiga ekspressionistlik. Varsti harjud pakutud stiiliga ja võtad täiesti vastu.
Teosest