Juhan põlvitab.
Tõuseb ja astub üsna samba ette. Tõstab silmad ja näeb tähti taevas. Muidu linnatuled segavad, aga siin, kõrvalisel Narvamäel, paistavad tähed selgelt. Nägu tähtede poole – nagu ärkamisaja ilujutus. Nagu pealt saja aasta tagasi, 1869. aastal, kui siin peeti esimest eesti üldlaulupidu. Siis veel seisti näoga tähtede poole ja tunti hinges ülevust. Iga armastaja tulgu ja põlvitagu siin, samas lapsemeelsuses ja hingeülevuses kui nood esimesed laulupeolised saja aasta eest. Tulgu üksinda, tulgu kahekesi, olgu see siin lapikene püha paika, kus hardust ei häbeneta. Kus võib kummuli maas nutta armastuse õnnes.