Mind armastab jaapanlanna. Kergejalgne mees läheb...

Kergejalgne mees läheb Narvamäest üles, kõhus tühjus ja südames kergus. Kirikutornis põleb punane häirelamp. Mingi mälestusmärk kumab hilisõhtuses linnahämaruses. Seda pole Juhan enne märganudki; mälestusmärke üldse nagu ei märka enam. Inimesi veel juhtud märkama, aga asjastunud maailm on Juhanile võõraks jäänud, on kauge ja luitunud, ei ärata põnevust. Täna on isegi mälestusmärk ilus ja Juhan astub lähemale. Üksik mälestusmärk vähepidulikus tööpäevaümbruses; siia loo või erakute kohtumispaik, keegi ei märkaks. Tule taevas appi! Laulupidu – ja Juhan, kultuurimühkam, ei aimanud hingestki. Siia peaks kohe maha põlvitama.

Juhan põlvitab.

Tõuseb ja astub üsna samba ette. Tõstab silmad ja näeb tähti taevas. Muidu linnatuled segavad, aga siin, kõrvalisel Narvamäel, paistavad tähed selgelt. Nägu tähtede poole – nagu ärkamisaja ilujutus. Nagu pealt saja aasta tagasi, 1869. aastal, kui siin peeti esimest eesti üldlaulupidu. Siis veel seisti näoga tähtede poole ja tunti hinges ülevust. Iga armastaja tulgu ja põlvitagu siin, samas lapsemeelsuses ja hingeülevuses kui nood esimesed laulupeolised saja aasta eest. Tulgu üksinda, tulgu kahekesi, olgu see siin lapikene püha paika, kus hardust ei häbeneta. Kus võib kummuli maas nutta armastuse õnnes.
Teosest