Enesele märkamatult on Juhan jõudnud Kassitoome taha EPA klubihoone juurde. Seisab, nägu Toome poole, jalge ees sügav orukatel nagu avatud süli. Põhjast tõusmas haralised võrad ja igihaljas kuusk. Taamal päris Toome ise oma tihedama puistu ja juba kirjuks sulanud päikesenõlvaga. Nii kergelt siis käibki päikesel talve selgroo murdmine?
Midagi rohkem kui vaid nõlvad ja talvehõredad puud mõjub Juhanisse, kes seisab nagu avastaja pildi ees, mida ta oleks võinud elus tuhandeid kordi vaadata, mida ta aga siiski alles täna esimest korda näeb. Silmade kaudu voogab kogu ta olemus täis kevadtalvise sulava Toome harrast rahu, Eestimaa südamelähedast ilu, mineva, oleva ja tuleva piireavardavat, hingeülendavat vääramatust. Oli, on ja jääb. Sinu isiksuse ülevus sõltub sinust endast – kuivõrd sa suudad vaadata, mõista, saada kõike seda ilusat, mis su ümber ajast aega kõigele vaatamata kestab ja kestma jääb.
Asukoht teoses
lk 120–121
