Võililleseeme. Kontorist astuti õue...

Kontorist astuti õue. See oli – nagu ikka südalinna majade vahel – kitsas ja pime nagu kaev. Teisel pool õue lömitas madal, ühekordne hoone. Juba kitsasse esikusse kõlas masinate rütmiline tööhääl, kilksumine, kõlksumine, sahin, krabin. Trükimusta ja määrdeõlide lõhn, laest rippuv, katteta elektripirn, võõrad inimesed, võõras õhk… Suure masina kõrval seisis kahupäine naine ja libistas suuri valgeid paberilehti masina mustendavasse suhu. Mustas töökitlis mees askeldas masina esiosa ümber. Väike punajuukseline naine tõmbas käsipressi vänta alla ja surus iga kord hambad alahuulde.

Ta ei oleks tohtinud mind nii järsku siia tuua, tundis Ellen. Kaupluseruumi hele valgus, kontoriruumi mugav soojus, muretud, heledad piigad poes ja nukulik Ruth kontoris – ja need varjud siin poolpimedas, võõralt lehkavas, madalas majas.
Teosest
lk 114–115