Poolteist meest. Aga Liiva uulitsa...

Aga Liiva uulitsa poistel olid nüüd põnevad päevad! Möödunud nädalal olid ju valgete väeosad linna vallutanud. Nad tulid Jänese raudteesilla ja Valgeveski poolt, eks siis linnaäärsed, luhapoolsed tänavad said sest tulekust omagi osa. Nüüd kargasid poisid õhinal kohast kohta, suud-silmad pärani. Nad imetlesid vürtspoe plekksilti, mille kuul ülevalt servast üsna mõlki oli löönud. Ikkagi paks plekk ja näe, nagu vasaraga virutanud, päris vildakaks! Nad oleksid seda mõlgikohta üsna meeleldi sõrmitsenudki, aga silt oli kõrgel poeukse kohal. Nad ronisid pööninguile, et ometi lähemalt ja oma silmaga näha kuuliauke katuseis. Näe, nagu hernestega lastud, nii tigedalt, et osa katust on nagu sõelapõhi! Nad siblisid pööningute liivas, et vahest ometi leiavad ühegi kuuli. Nad ronisid aiaplangu otsa, et näpitseda vana paju krobelist koort. Selles oli kriime, nagu oleks saag oma teravad hambad üsna kergelt vanasse puusse löönud.
Teosest
lk 144