Vooremaa eksistentsialist linnakirjanikuna. „Viimane kord Tartus...

„Viimane kord Tartus tunnistasin, et Tartu on mulle psüühiliselt mürgine. Hakkan jalamaid hüsteeritsema, ilmuvad masendusmeeleolud, maaniad, iga maja kutsub esile mälestuse millestki jäledast, mõnest halvasti lõppenud orgiast, mõnest enesehäbistusest, mõnest peavalust. [---] Ehk olen ma hoopis vaikne raamatuinimene, kes aastate kaupa püüab keskmise eduga märatseda, spielida ja inetusi öelda,“ kirjutab Unt Vahingule 1973. aastal.

Asukoht teoses