Suvi 2011. Seisan Jakobi mäe otsas ühes hoovis, nägu kirdesse, läbi linna voolava Emajõe poole.
Minust vasakut kätt raspeldab mäest alla punane leeder ja paremat kätt kõõlub nõlval sarapuupõõsas, mis kukub ühel päeval alla Supilinna, kui mõni aednik ei seo teda tagasi Tähtvere linnaosasse. Järsk mägi on jõe oru teine nõlv ja ühtlasi Tähtvere ja Supilinna linnaosade looduslik piir. Jõe ürgse sängi teine pool on kaugel Peetri kiriku torni juures. Tornikiiver on remondis. Tellingud ulatuvad tipuni välja ja tahes-tahtmata tekib mõte, et selle alt ronib pärast välja uus Tigutorn, mitte vana hea kiriku tornikiiver.
/---/
Supilinn, see pisike neljakandiline maalapp, algab minust paremat kätt ehk kagust, botaanikaaia tagumiselt müürilt. Jõe rannast, aia müüri serva äärest ronib Jakobi mäele üks maaliline tänav. Selle keskel jookseb ametlikult kesklinna ja Supilinna piir. Tänava nimi oli algselt Botaanika, täna tunneme teda Kroonuaiana.
Teises suunas, minust vasakule ehk loodesse jätkub Supilinn, kuni pilt läheb täiesti roheliseks. Seal kuskil on Supilinna spordipark ja Eesti maaülikooli dendropark, kus talvel on linna parimad suusarajad, olümpiavõitja Kristina Šmiguni lapsepõlve-trennikoht. Pärast parki, paari korea nulu taga saab Tartu linn otsa ja algab võsa ehk Tähtvere vald.
/---/
Supilinna kõige ilusam tänav pole aga õieti tänav, vaid üks põlispuude allee. Pean silmas Emajõe tänava otsast algavat paplite alleed, mis jälgib truult jõeperve ja lõpeb alles seal, kust algab Supilinna-tagune liivarand.
Asukoht teoses
lk 19–21
