Kui teised selle tänava majad asusid sirges reas otse kõnnitee ääres, siis Lepiku 5 oli tänavast päris kaugele ehitatud. Tänu sellele oli majal ilus eesõu, kus kasvas muu hulgas suuri õunapuid.
Olavile meenus, et selle maja rahvas ei korjanud oma õunu kokku, vaid need vedelesid niisama kuni sügiseni ahvatlevalt aiamurul. Ühe tänavapoolse õunapuu oksad ulatusid üle aia ning selle puu vilju olid Olav ja Anton ka ise mekkinud.
Maja number 5 erines teistest Lepiku tänava majadest veel selle poolest, et see oli madal, ainult pooleteise korrusega ehitis. Pealegi nägi see välja nagu uus: aknaraamid, seinad ja väike ilus klaasveranda olid saanud värske värvi alles mullu suvel, teadsid lapsed. Teist nii kenaks võõbatud maja sel tänaval polnudki.
Olavile meenus, et selle maja rahvas ei korjanud oma õunu kokku, vaid need vedelesid niisama kuni sügiseni ahvatlevalt aiamurul. Ühe tänavapoolse õunapuu oksad ulatusid üle aia ning selle puu vilju olid Olav ja Anton ka ise mekkinud.
Maja number 5 erines teistest Lepiku tänava majadest veel selle poolest, et see oli madal, ainult pooleteise korrusega ehitis. Pealegi nägi see välja nagu uus: aknaraamid, seinad ja väike ilus klaasveranda olid saanud värske värvi alles mullu suvel, teadsid lapsed. Teist nii kenaks võõbatud maja sel tänaval polnudki.
Asukoht teoses
lk 59–60
