Sajandi seiklused: väljavõtteid autobiograafiast. Linn oli varemeis...

Linn oli varemeis, kuid see mind eriti ei heidutanud. Pikal teekonnal läbi Euroopa ja Venemaa olin niisuguse vaatepildiga harjunud. Linnaelanikke käsutati taastamistöödele, mis tähendas prahi kõrvaldamist tänavailt ja varemeväljade tasandamist käru ja kanderaami abil. Tänavad olid öösel kottpimedad. Elektrit jätkus ainult juhtivtöötajate korteritesse. Meil põles toas vana petrooleumilamp. Varemeisse olid peitunud allakäinud tüübid, kes möödujaid tülitasid ja mõnikord ka röövisid ning tapsid. Eriliseks nuhtluseks olid peavarjuta jäänud laste ja noorukite jõugud, keda kotipoisteks hüüti. Nad rändasid Nõukogude Liidu suurtel aladel ja varastasid, mis ette juhtus. Neil olid žilettidest valmistatud noad, millega võisid tekitada ohtlikke lõikehaavu.
Ärevust tekitas julgeolekumeeste agar tegevus. Tuli ette, et inimesi aeti päeva ajal tänaval taga, kostis automaadivalanguid.