Eesti – mu arm. Reisikiri Tallinnast ja Tartust juunis 1967. Endist Pepleri, pärastist...

Endist Pepleri, pärastist Kindral Põdra ja nüüdset R. Pälsoni tänavat mööda lähen Riia tänavale. Endine kaitseliidu maja on nüüd Põllumajanduse Akadeemia (EPA) peahoone, mille ees seisab suur Lenini ausammas. Siit jõe poole vaadates on vasemal rida uusi kivimaju „Tartu Kaubastu“ antikvariaadi ja muude kauplustega, paremal mõned uued ilmetud elamud.

Sealt allapoole ei tunne vana Tartut enam ära. Pole Tütarlaste gümnaasiumit, Pallast, ei kino Apollot ega Tillemanni kella. Vana Kaubahoov, Uueturu tänav ja kõik endised ärihooned on seal vahel kadunud. Vaade Emajõele on lahti. Vasemal seisab valmimisel olev uus võimas „Vanemuise“ teater tellisest, betoonist ja klaasist. Selle terrassid ja trepid lähevad kuni endise Võidu tänavani välja. Siis tuleb haljasala noorte puude ja põõsastega. Endist Söögiturgu nimetatakse Peaväljakuks ja Emajõe ääres on ilus puiestee. Riia tänavalt läheb autoliiklus sirgjooneliselt alla Turuhoonest mööda üle uue suure raudbetoonist Emajõe silla. Siin asub nüüd nagu ennegi liikluskeskus ja äritsentrum.

Turuhoones on ostmine-müümine sama elav kui endisel Tartu turul. Keskel müüakse liha, peamiselt külmutatud, ümberringi juurvilja, meiereisaadusi, mune, jahutooteid ja konserve. Juba on saada tomateid, kurke, aiamaasikaid. Müügiletid ahvatlevad väliskülalist ostma, kuid pole aega. Mõne laua juurest pakutakse möödujale kaupa ja tehakse nalja. Turuhoone kõrvale on ehitatud rida uusi maju: hotell, restoran „Tarvas“ ja moodne „Tartu kaubamaja“. Viimane on planeeritud samasuguselt kui Rootsis. Allkorral on osakonnad raadio, foto, grammofoniplaatide, köögitarvete, pesumasinate, värvide ja muuga, ülakorral riidekangad, valmisriided ja jalanõud. Valik on tunduvalt väiksem Rootsi omast. Pole mingit kartust, et kaupade vahele ära upud. Proovitakse mantleid, kuubi ja kingi. Nii müüjad kui ostjad on väga asjalikud ja tõsised.

Kaubamajast väljudes peab olema ettevaatlik, et mitte auto alla jääda. Lähen Peaväljakule, mille serval, kadunud Kaubahoovi kohal, on madal tribüün, kus mai- ja oktoobripidustuste ajal partei- ja valitsuseliikmed rongkäike vastu võtavad. Kivisilda enam ei ole. Selle asemel on oma eelkäijast hoopis viletsam jalakäijate sild raudbetoonkaarega. Emajõel on ka veel kolmas sild, puust, ajutine, endise Botaanika tänava kohal. Tartu Suurturu nimi on nüüd Nõukogude väljak, ja selle nägemine teeb vana tartlase südame soojaks – ta on sama ilus kui varemgi. Raekoja ette on ehitatud vulisev purskkaev. Väljak ise on ärikeskus nagu enne. Siin on raamatukauplused „Kirjavara“ ja „Helikiri“, sporditarvete, meesterõivaste, juveelide ja kangakauplused, teenindamiskombinaat „Edu“, muusikariistade kauplus „Akord“ jne. Raekojas asub endiselt ka apteek.

Pöördun Rüütlisse, mis on „21. juuni tänav“. See on peaaegu täiesti sõjahävitustest pääsenud või restaureeritud endisel kujul. Jahmatusega märkab kaua äraolnu, kui väikesed ja armetud on need vana Tartu kõige esinduslikuma tänava majad. Raekoja poolt tulles vasemal kolm kolmekordset, siis kahekordne ja siis paar ühekordset. Siis tuleb endine Oskar Luige tõusiklik 4-kordne maja. Liiklus endises Rüütlis on muutunud. Rahvast on siin palju, käiakse peamiselt keset tänavat. Autosid sõidab siin harva, sest Vabadussilda enam ei ole ja tänav on oma funktsiooni läbisõiduteena kaotanud. Astun sisse optika- ja arstiriistade kauplusse, kuna mu prillid vajavad parandamist. Paari minuti jooksul vahetatakse väike kruvi ja üllatuseks ei võeta mult selle eest raha. Tänava viimane uusklassitsistlik osa on palju stiilipuhtam kui esimene. Postkontor on saanud endale uue moodsa sisustuse. H. Treffneri gümnaasium on nüüd A. H. Tammsaare nimeline Tartu 1. keskkool (siin käivad poistega koos ka tüdrukud) ja hoone on muinsuskaitse all. Jaani kirik on katuse all, kuid ilma tornikiivrita. Et kolme aasta jooksul restaureerimine edusamme oleks teinud, pole märgata.

Tartu ülikooli peahoone hiilgab oma kreemis ja valges värvis endise toredusega. Väljaarvatud Jaani kiriku tömp torn, on kogu ümbrus endist nägu. Üliõpilaskohvikut kasutatakse elavalt nii tudengite kui õppejõudude poolt, uudsusena on on siin aga suitsetamiskeeld. /---/

Verneri kohviku nimi on väheütlev „Tartu“. Lauad siin on alati täis, rahvast seisab ja ootab platsi. Siin on hea olla: lühikeste mustade kleitide ja pitspõlledega ilusad ettekandjad, suured pehmed tuhksuhkrused magusad saiad ja sofistikeeritud atmosfäär. Ülikooli peauksest sisse ja välja voorib noori inimesi, portfellid kaenlas. Kevadsemester on lõppenud, kuid eksamid on täies hoos. Teadetetahvlid trepikojas on vanal kohal, juurde on tulnud autahvel eeskujulike ülikoolitöötajate näopiltidega. /---/

Vana valge klassitsistlik saal on uuesti-sündinuna veel ilusam ja ehteks Taaralinnale. Sammastik, rõdud ja parkettpõrand on käsitöö ja heas kvaliteedis. Aula on saanud uued ilusamad kroonlühtrid ja sini-halli riidega uued pehmed toolid. Tulekahjus hävinud marmorist Lenini büsti asemele on tehtud uus ja väiksemas formaadis. /---/

Teel näitab ta mulle ülikooli õpperaamatukogu, mis asub endise Ülikooli kiriku ruumides. Lugemissaalides istuvad sajad noored uurides raamatuid ja tehes märkmeid.
Teosest
lk 78–79